Jah, nüüd on juba paar päeva ja õhtut selle üllatusterohke transporteritagumikuga menetletud.
Remonditerminaator hakkas vahetama piduriklotse - selle tulemusel sai Transporter endale veel ka uued pidurisadulad.
Alguses alt vaadates tundus vasak amordikinnitus räbal.
Kriitilise pilguga vaadates oli kaubaruumi põhi rattakoopa kõrvalt muhkus. Vineer välja ja selgus, et see vineer oli tugevaim konstrukrsioonielement, mis veel vedru toetas.
Soomes oli seda üritatud vanametalli ja elektroodiga lappida, aga seal ilmselt vanaraud ja elektroodid kallid ja neid liiga palju ei kulutatud.
Ohkasin ja lõikasin põdrapornograafia küljest.
Siis lõikusin tehasekonstruktsioonide räbalaid.
Huvitav - mõne cm jooksul muutub muldmetall pärismetalliks, mis tehasevärvi ja vahaga kaitstud ja mõnusalt keevitada laseb.Erinevast vanarauast lõikasin L- ja U- kujulisi tükke ja paksema "pleki" tüki millest sai uus ülemine vedrukinnitus.
Panime ragamendi täppidega kokku ja siis keevitasime ksf! Linnukesega selle kupatuse kokku täpselt, nagu selles laevavärvimise anekdoodis - juut ühelt poolt ja merelaevandus teiselt poolt.
Mina noorema mehena sain siis auto all poose võtta ja alumist poolt nõeluda.
Õõtsa küljest oli ka vedru tsentreeriv "tiss" küljest ära roostetanud. Mädanik maha lõigatuna ei jäänud see enam vedru tsentrist piisavalt välja. Ksf! isandpauk leidis oma varudest torumuhvi, mis sobis pikendamiseks hästi.
Eile päevases vahetuses kooris ksf! Linnuke maha enamuse põdraplekipornot ja sai selgeks, et ka teise vedru ja amordi kinnitused on mõistlik teha uued, et mitte ennast ja ukrainlasi petta
Lisaks vahetas Linnuke välja ühe ristitala, mis samuti kangesti ära pehkinud oli.
Õnneks on nüüd juba pisut kogemust ja võiks minna kiiremini.
