09-02-2009, 19:51 PM
Sai siis eelmise aasta lõpul selline isend endale nokitsemishimu rahuldamiseks soetatud. Vaatamas sai teda käidud juba septembris, küll mitte erilise ostuplaaniga. Aasta lõpuks aga oli ikkagi küpsenud idee endale hobiauto soetada ning hakatud selle pilguga teiselepoole lompi vaatama. Esialgu jäi silma üks 2. põlvkonna Firebird New Jerseys, mis olevat omaniku jutu järgi just äsja saanud mootori kapremondi ning eelmine aasta üle värvitud. Eelkõige omaniku soovimatuse tõttu seda sadamasse transportida ning paari tuttava poolt toodud näiteid USAst pärinevatest "ideaalses korras" autodest jäi diil katki ning otsustasin koos kasutaja DJ Seebimulliga minna seda autot uuesti ning põhjalikumalt kaema.
Esmamulje oli suhteliselt viisakas, natuke jahutas maha ning suurendas kauplemisruumi ostueelne ülevaatus. Murdunud olid kaks stabilisaatorvarda otsa, mootor töötas liiga lahjal segul, esituledest üks oli halogeen, teine USA lahtise hõõgniidiga ühes tükis element, ka ei põlenud armatuurivalgustus.
Kuna hinda sai suhteliselt sobivaks tingida ning tegu ikkagi V8-ga autoga, mis nii uute Firebirdide puhul siinmail suhteliselt haruldane ja auto ikkagi suhteliselt talutavas seisukorras, saigi müüjaga käed löödud ning auto koju toodud.
Mõned pakikesed mikidemaalt hiljem oli soetatud esialgne pagas kulumaterjale, mida vahetama hakata - küünlad, küünlajuhtmed, jagajakaan, rootor, kõikmõeldavad filtrid, serpentiinrihm, lambdaandur, stabikaotsad jms. Küünlaid vahetama asudes avastasin, et originaalkollektoritega see poolt autot laiali lammutamata on suhteliselt võimatu tegevus - eks kannatab torukollektorite allasobitamiseni, eks siis vahetab. Stabikaotste vahetamine tõi kaasa praktiliselt kaks aastat seisnud autole tüüpilised üllatused - kogu veermik on 18 aastat vana - lekkis üks tagaamort, vedrud on väsinud, puksid kinni paisunud, murdunud olid tegelikult kõik stabikaotsad peale ühe, mõned kohad, mida pidasin esmapilgul tugevaks pinnaroosteks, on siiski läbivad...
Hetkeseisuga on auto küljest lahkunud osa sisustusest, mis jõudumööda uue mustast vinüülist pinnakatte saab. Plaanis on kevadepoole kuivemate-soojemate ilmade saabumisel keevitada ära põhi, teha roostetõrje ning omavahel kokku keevitada poolraamid, kuna nii suure ja raske auto kohta on kere suhteliselt vedel ning puuduvad ka kohad, kust seda normaalselt tõsta-toestada saaks. Tänu poolraamide kokkukeevitamisele tuleb ümber ehitada kogu väljalaskesüsteem. Vahetada tuleb ilmselt kogu veermiku kuluosad ning hulk ettenägematuid vidinaid. Suhteliselt kiiresti tuleb vahetada kogu kütusetorustik. Järgmisel talvel peab kavva võtma auto ülevärvimise - mõned tüüpilised kohad näitavad juba roostetäppe. Ühesõnaga töödel-tegemistel ei paista lõppu hetkel tulevat
Rohkem juttu ning paar pilti on aadressil http://usaraud.ee/?id=5_5_20_1361.
Esmamulje oli suhteliselt viisakas, natuke jahutas maha ning suurendas kauplemisruumi ostueelne ülevaatus. Murdunud olid kaks stabilisaatorvarda otsa, mootor töötas liiga lahjal segul, esituledest üks oli halogeen, teine USA lahtise hõõgniidiga ühes tükis element, ka ei põlenud armatuurivalgustus.
Kuna hinda sai suhteliselt sobivaks tingida ning tegu ikkagi V8-ga autoga, mis nii uute Firebirdide puhul siinmail suhteliselt haruldane ja auto ikkagi suhteliselt talutavas seisukorras, saigi müüjaga käed löödud ning auto koju toodud.
Mõned pakikesed mikidemaalt hiljem oli soetatud esialgne pagas kulumaterjale, mida vahetama hakata - küünlad, küünlajuhtmed, jagajakaan, rootor, kõikmõeldavad filtrid, serpentiinrihm, lambdaandur, stabikaotsad jms. Küünlaid vahetama asudes avastasin, et originaalkollektoritega see poolt autot laiali lammutamata on suhteliselt võimatu tegevus - eks kannatab torukollektorite allasobitamiseni, eks siis vahetab. Stabikaotste vahetamine tõi kaasa praktiliselt kaks aastat seisnud autole tüüpilised üllatused - kogu veermik on 18 aastat vana - lekkis üks tagaamort, vedrud on väsinud, puksid kinni paisunud, murdunud olid tegelikult kõik stabikaotsad peale ühe, mõned kohad, mida pidasin esmapilgul tugevaks pinnaroosteks, on siiski läbivad...
Hetkeseisuga on auto küljest lahkunud osa sisustusest, mis jõudumööda uue mustast vinüülist pinnakatte saab. Plaanis on kevadepoole kuivemate-soojemate ilmade saabumisel keevitada ära põhi, teha roostetõrje ning omavahel kokku keevitada poolraamid, kuna nii suure ja raske auto kohta on kere suhteliselt vedel ning puuduvad ka kohad, kust seda normaalselt tõsta-toestada saaks. Tänu poolraamide kokkukeevitamisele tuleb ümber ehitada kogu väljalaskesüsteem. Vahetada tuleb ilmselt kogu veermiku kuluosad ning hulk ettenägematuid vidinaid. Suhteliselt kiiresti tuleb vahetada kogu kütusetorustik. Järgmisel talvel peab kavva võtma auto ülevärvimise - mõned tüüpilised kohad näitavad juba roostetäppe. Ühesõnaga töödel-tegemistel ei paista lõppu hetkel tulevat
Rohkem juttu ning paar pilti on aadressil http://usaraud.ee/?id=5_5_20_1361.