07-03-2006, 21:03 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-03-2006, 21:20 PM ja muutjaks oli indrek.)
Olen ka ise juba pikalt hoogu võtnud, et üks eksemplar valmis teha. Kuid asi ei ole praktikas sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.
Mõned tähelepanekud siis:
Töötava generaatori võib tõepoolest valmistada kütusevaatidest ja suvalistest jääkidest, kuid et asi ka üle ühe aasta kestaks, tuleb küttekolle valmistada tingimata üsna paksust roostevabast terasest. Tavaline raud oksüdeerub suure kuumuse (1000+ kraadi) ja põlemisprotsessis eralduvate sipelg-, äädik- ja muude hapete toimel väga kiiresti. Aitavat ka kolu vaskplekiga vooderdamine (?). See kõik aga tõstab seadmestiku kaalu ja maksumust, võiks arvestada umbes 500 kilogrammiga, kilokroone läheb samuti parajalt.
Teine probleem on muidugi gaasi puhastamine kõikvõimalikust jämedamatest ja ülipeentest tahketest tuhaosakestest, kusjuures tuleb arvestada, et gaas on ka üsna kuum (jahutus veel eraldi teema). Puhastamissüsteem on tavaliselt väga mitmeetapiline, alguses tsentrifugaalpuhasti, seejärel kõikvõimalikud metall- või puitlaastud ja -võrgud, lõppastmes, kui gaas on piisavalt jahtunud, saab kasutada paberfiltrit. Gaas tuleb saada tuhaosistest ja tõrvast VÄGA puhtaks, olen kuulnud numbrit, et alla 30 ppm (?) tahkete osakeste sisaldusega gaas on piisavalt puhas. Ilma paberfiltrita pole eriti võimalik.Statsionaarsetel gaasigeneraatoritel kasutatakse ka veejoaga puhastamist (duši põhimõttel).
Vesi teeb gaasi koostises põlemisprotsesside seisukohalt ainult head, kui teda mõistlikus koguses on. Kasutatakse ka vee(auru) automaatset "sissepritset", mis reguleerib temperatuuri küttekoldes ning teiseks laguneb vesi kõrgel kuumusel vesinikuks ja hapnikuks, mis mõlemad gaasi kütteväärtust tõstavad. Küll aga on mureks gaasi jahutamisel eralduv kondensvesi.
Kuna generaatorist väljuv toorgaas sisaldab tahkeid osiseid vägagi palju, siis on arusaadav, et nii filtreid kui kogu torustikku (tahm ja tõrv ladestuvad ju teatavasti kõikjale) väga sageli puhastama. See töö on ka paras ettevõtmine, sest ladestuv tahm on VÄGA peene fraktsiooniga ning määrib imehästi kõike, millega kokku puutub. Kui veel siia lisada veidi kondenseerunud vett, siis võib ette kujutada, milline see möga välja näeb...
Ära ei tohi unustada ka ohutust. Kuna puugaasi põhiline "tööhobune" on süsinikmonooksiid ehk vingugaas (ca 30%!), siis on ütlematagi selge, et torustik peab olema VÄGA hermeetiline sõitjateruumi suhtes. (mittehermeetilise süsteemiga kaasneb muidugi ka võimsuse langus). Loomulikult sisaldab gaas ka päris palju muid "toredaid" kantserogeenseid aineid. Generaatoris toimub ikkagi mittetäielik põlemisprotsess.
Hästi, ma praegu rohkem ei räägi. Praktikas lisandub kindlasti veel mitu lehekülge probleeme, õhu ja gaasi segamine on üks näide...
Mõned tähelepanekud siis:
Töötava generaatori võib tõepoolest valmistada kütusevaatidest ja suvalistest jääkidest, kuid et asi ka üle ühe aasta kestaks, tuleb küttekolle valmistada tingimata üsna paksust roostevabast terasest. Tavaline raud oksüdeerub suure kuumuse (1000+ kraadi) ja põlemisprotsessis eralduvate sipelg-, äädik- ja muude hapete toimel väga kiiresti. Aitavat ka kolu vaskplekiga vooderdamine (?). See kõik aga tõstab seadmestiku kaalu ja maksumust, võiks arvestada umbes 500 kilogrammiga, kilokroone läheb samuti parajalt.
Teine probleem on muidugi gaasi puhastamine kõikvõimalikust jämedamatest ja ülipeentest tahketest tuhaosakestest, kusjuures tuleb arvestada, et gaas on ka üsna kuum (jahutus veel eraldi teema). Puhastamissüsteem on tavaliselt väga mitmeetapiline, alguses tsentrifugaalpuhasti, seejärel kõikvõimalikud metall- või puitlaastud ja -võrgud, lõppastmes, kui gaas on piisavalt jahtunud, saab kasutada paberfiltrit. Gaas tuleb saada tuhaosistest ja tõrvast VÄGA puhtaks, olen kuulnud numbrit, et alla 30 ppm (?) tahkete osakeste sisaldusega gaas on piisavalt puhas. Ilma paberfiltrita pole eriti võimalik.Statsionaarsetel gaasigeneraatoritel kasutatakse ka veejoaga puhastamist (duši põhimõttel).
Vesi teeb gaasi koostises põlemisprotsesside seisukohalt ainult head, kui teda mõistlikus koguses on. Kasutatakse ka vee(auru) automaatset "sissepritset", mis reguleerib temperatuuri küttekoldes ning teiseks laguneb vesi kõrgel kuumusel vesinikuks ja hapnikuks, mis mõlemad gaasi kütteväärtust tõstavad. Küll aga on mureks gaasi jahutamisel eralduv kondensvesi.
Kuna generaatorist väljuv toorgaas sisaldab tahkeid osiseid vägagi palju, siis on arusaadav, et nii filtreid kui kogu torustikku (tahm ja tõrv ladestuvad ju teatavasti kõikjale) väga sageli puhastama. See töö on ka paras ettevõtmine, sest ladestuv tahm on VÄGA peene fraktsiooniga ning määrib imehästi kõike, millega kokku puutub. Kui veel siia lisada veidi kondenseerunud vett, siis võib ette kujutada, milline see möga välja näeb...
Ära ei tohi unustada ka ohutust. Kuna puugaasi põhiline "tööhobune" on süsinikmonooksiid ehk vingugaas (ca 30%!), siis on ütlematagi selge, et torustik peab olema VÄGA hermeetiline sõitjateruumi suhtes. (mittehermeetilise süsteemiga kaasneb muidugi ka võimsuse langus). Loomulikult sisaldab gaas ka päris palju muid "toredaid" kantserogeenseid aineid. Generaatoris toimub ikkagi mittetäielik põlemisprotsess.
Hästi, ma praegu rohkem ei räägi. Praktikas lisandub kindlasti veel mitu lehekülge probleeme, õhu ja gaasi segamine on üks näide...