02-04-2006, 18:48 PM
Selles vanuses, kui hakkasin juba üle meesteratta raami ulatuma, arvan, et see võis olla umbes 1960, sain endale Saksa sõjaväejalgratta. Vähemalt arvan, et see võis olla. Sain selle mehelt, kes oli olnud Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses, sealt oli ta saanud selle ratta. Täiesti kindel ei saa selles küll olla. Kui lugesin Valdo kirjeldust, tuli see kõik meelde. Nimelt oli tol ajal ratastele vaja registreerimisnumbrit ja seal pidi ütlema, mis on ratta mark. Mäletan, et uurisime naabripoisiga silti ja sealt on meelde jäänud kaks sõna: suurte tähtedega NOFA ja selle all ORIGINAL.
Kui ratta sain oli see nö "tuttuus", keegi ei olnud sellega veel sõitnud. Vändad olid tagurpidi keeratud, kumme ei olnud all. Rehvid olid traatservaga mantli jaoks. Tol ajal olid meil kasutusel põhiliselt rantmantlid. Ratas oli üleni must, välja arvatud ketihammasrattad ja vändad. Need olid ilmselt tsingitud. Värv ei olnud mitte matt, vaid väga ilus ja läikiv. Minu mäletamist järgi olid vist isegi kodarad värvitud. Juhtraud oli keskpulgaga kokku keevitatud, juhtraua otsad ülespoole tõstetud. Juhtraua käepidemed olid mingid ülelakitud papist, lagunesid väga kiiresti ära.Ratastel olid porilauad ka küljes. Käsipidurit vist ei olnud. Sadul oli ilma vedrudeta, kummikate oli kaetud punakaspruuni kunstnahaga. Tagaservas oli mingi silt ka.
Tagantjärele mõeldes arvan, et tegu oli juba sõjaaja kokkuhoiurežiimil toodetud asjaga, üldiselt kippusid kõik asjad üsna ruttu kas kuluma või ära lagunema. Mõne aja pärast sain endale ennesõjaaegse DIAMANT-i. See ratas oli hoopis "teisest puust" ja sõjaväejalgratas läks kõige kaduva teed.
Kui ratta sain oli see nö "tuttuus", keegi ei olnud sellega veel sõitnud. Vändad olid tagurpidi keeratud, kumme ei olnud all. Rehvid olid traatservaga mantli jaoks. Tol ajal olid meil kasutusel põhiliselt rantmantlid. Ratas oli üleni must, välja arvatud ketihammasrattad ja vändad. Need olid ilmselt tsingitud. Värv ei olnud mitte matt, vaid väga ilus ja läikiv. Minu mäletamist järgi olid vist isegi kodarad värvitud. Juhtraud oli keskpulgaga kokku keevitatud, juhtraua otsad ülespoole tõstetud. Juhtraua käepidemed olid mingid ülelakitud papist, lagunesid väga kiiresti ära.Ratastel olid porilauad ka küljes. Käsipidurit vist ei olnud. Sadul oli ilma vedrudeta, kummikate oli kaetud punakaspruuni kunstnahaga. Tagaservas oli mingi silt ka.
Tagantjärele mõeldes arvan, et tegu oli juba sõjaaja kokkuhoiurežiimil toodetud asjaga, üldiselt kippusid kõik asjad üsna ruttu kas kuluma või ära lagunema. Mõne aja pärast sain endale ennesõjaaegse DIAMANT-i. See ratas oli hoopis "teisest puust" ja sõjaväejalgratas läks kõige kaduva teed.