[Avo]

Autodel-mootorratastel kasutatavd alalisvoolugeneraatorid ergutuvad alati üles ikkesse salvestunud jääkmagnetismi arvelt. Akuga(püsivooluallikaga) toimub ühendus alles pärast tagasivoolurelee kontaktide sulgumist. Tõsi, on esinenud juhtumeid, kui pärast pikaajalist seismist (eriti, kui generaator on asetsenud massiivsel ferromagneetikust alusel, näiteks teraslaual) generaator tõesti ei ergutu üles. See on suhteliselt harvaesinev erijuht ning laetud aku korral piisab ergutumisvõime taastamiseks tagasivoolurelee kontaktide lühiajalisest kokkusurumisest.
Tuulegeneraatori puhul on tegemist auto/mootorrattaga väga sarnase situatsiooniga: pöörete dünaamika, aku laadimisrezhiimi stabiliseerimine. Skeem võiks olla analoogne autoga: generaator - relee-regulaator - aku -tarbijad. Auto generaatori baasil ehitatud elektrivarustussüsteeme kasutati esimese vabariigi aegu suhteliselt palju ja üldjuhul edukalt.
Tiivik oleks ilmselt kõige kasulikum ühendada otse generaatori võllile, kuna iga ülekanne omab mingi kasu(loe: kahju-)teguri, mille võrra kaotad võimsuses. Tiiviku poolt edasikantava võimsuse ja pöörlemiskiiruse määravad labade pikkused, tuulealune pind, labade kaldenurk, arv ja geomeetria. Arvan, et keerulisim ja vastutusrikkam osa süsteemis ongi laba puhul geomeetria ja tasakaalustusega seonduv. Selle kohta soovitan uurida teooriat-praktikat eraldi.