[stihl]

Nonii, taas puhkus otsakorral, niiet jällegi on aega arvuti taha istuda ja suviseid muljeid jagada.

Põhjamaade suurimal vanasõidukite kogenemisel käidud, ilmselt küsite, kuidas oli.

Vastus oleks, et VÕIMAS.

Isegi liiga. Kui terve spordistaadioni peale tuleb kokku tuhandeid masinaid aastatest 1910 kuni tänapäevani, siis võtab see isegi minusugusel vanaraua austajal hinge kinni ja võhma välja. Sest kõiki üle vaadata niikuinii ühel inimesel poole päevaga - ei ole võimalik.


Selles mõttes olid soomlased oma üritusega natuke, mumeelest, üle pingutanud.
Vaadake seda massi ise:



Kollase Datsuni taga on näha külastajate parklat, mis oli üks paljudest. (needsamad, kus 5.- euri parkimistasu küsiti.) Nagu näha, viskas puhtalt parkimine korraldajale tuhandeid sisse.

Näituse ala ise nägi välja selline:



ja kaamerat 45 kraadi paremale:



Kõik need katused, mis taamal paistavad, on need masinad, mis olid tulnud end näitama ...
(Teiste seast paistev kaasaegne Audi ilmselt oli vast kas helitehnika või mõne muu tuuningu poolest omapärane.)


Mina, aga esimese asjana suundusin hoopis kõrval toimuvale vanakraamilaadale.

Varuosi ja muud pahna müüdi alates 20ndate Fordi veomasinatest



kuni 80ndate Datsuniteni.
Muideks, silma paisis soomlaste puhul just rohkearvuline kasutatud (ja ka uute) Jaapani vanade sõidukite varuosade üllatavalt lai valik.

Loomulikult olid kohal ka tsiklite varuosakunnid; järgneval pildil on näha hunnik Indiani uusi, uueks taastatud ja kasutatud juppe:




Mulle pakkusid erilist huvi loomulikult just need mehed, kes 60-70ndate Fordi varuosadega tegelesid:



Kahjuks oma Caprile ei leidnud ma mitte midagi erilist.
Lotus Cortinale soovite uut tagatuld? - Palun, olkaa hyvää.
Taunusele tagasilla pukse - sama lugu.

Capri, aga kahjuks on Soomeski nn. "surnud auto".
Pole viga, küll ta varsti Eestis taas ellu ärkab...



Suundusin end näitama sättinud masinaid vaatama...
Kuna (õnneks) ameerika raud mind suuremat ei köida, siis see ülesanne ei tundunudki enam nii raske - ameeriklasi oli, tõepoolest, kohaletulnud iseliikuritest vast julgelt rohkem kui 85%, seega ei tundunudki eurooplastega tutvumine enam nii raske…

Sissejuhatuseks võtsin ette ennesõjaaegsed originaali taastatud, mida oli suht vähe.

Pealtnäha korralikult tehtud masin, eksole:



aga lähemal vaatlusel:



…selgub, et iluvõre on pisut katki läinud ja omanik on mõelnud, et kui ma seda pisut traadiga remondin, on vast hea küll ...


Küllalkti huvipakkuv oli üks MB 170, mis tundus hulka korralikum, kui mõneski muuseumis nähtud.
Seda autot kannatas ka lähemalt vaadata.



Miskipärast autoomanik ise oma masinaga nii rahul ei olnud ja konkursist ta osa ei võtnud.

Seevastu järgmine pilt on tehtud Rootsi ühes esinduslikus automuuseumis sama marki masinast, ning silmale avanev ei ole pooltki nii kena:



Üldse, tundub mulle, et muuseumid ei ole mitte need kohad, kus perfektselt tehtud masinaid näidatakse; pigem on rõhk kvantiteedil.


Oli ka õnnestunud hot rode:



Nagu hiljem selgus, sai see auto ka hotrodide klassis auhinna.


Kohal oli ka vana tuttav MAS-12 - mäletan, et olen seda masinat juba paar aastat tagasi Soomes vanade Alfa Romeode kokkutulekul publiku parklas ( ! – see pole ju Alfa ) imetlenud…




Kuna masin on noppinud erinevaid taastamiskonkursside auhindu, ei saanud jätta lähemalt silmitsemata:



Ilmselt on velg lihtsalt liivapritsist läbi käinud ja kohe värv peale; harrastajate klassis ei hakka keegi sellise koha töötlemisega end  vaevamama…

Muus osas on ju kõik perfektne:



Tegemist oli siis Ford A Coupe – ga, mis sai klassikute klassis teise koha.


Täiesti jalustrabav oli aga üks järgmine kupee:  1926a Buick Opera:



Isegi puukodarad olid ükshaaval uued tehtud:



Samale mehele, muideks, kuulus ka veel üks „vanur”, millega ta klassikute kategoorias noppis kolmanda koha:



Edasi suundusin pealesõjaaegsetega tutvuma…