[-töll-]

Ma juba tatist peale olen tehnikaga tegelenud. Mingi 1990-91 alustasin papsi juutes maz-ide kamaz-idega. Siis kusagil 94-dast juba lääne veokid. kusagil 1997/98 hakkasin salaja tsikleid ja võrre tegema ning oma esimese tsikli sain 1999 aastal (aga hea oli, et ema kohe teada ei saanud). Kusagil 1999 aastal hakkasin ka sõiduautodega tegelema. 2002 aastal astusin kutse kooli autoremondi erialale. Samal ajal (ehk siis õpingute ajal) tegelesin ikka veel aktiivselt sõiduautode ja ka tsiklidega. Veel mõtlesin välja lihtsaid mooduseid, kuidas autode kütuse kulu oleks väiksem aga jõudu ja minekut oleks rohkem. Aa jäi mainimata, et ühika taga oli meil väike ralli rada, aga kuna bensu raha nappis siis sellest need iteed ka alguse said. Mõned toimivad nipid sai isegi välja mõeldud. Kooli kõrvalt käisin samas firmas, kus mul paps töötab, rekasid remontimas ja üles peksmas. Niisiis 2005 sai kool lõpetatud (eriala eksamid olid kõik viied). Siis tegin vähe aega ühe mehe juures tsikleid, aga kuna olin töötuna arvel ei saanud kaua olla (pidin kuhugi tööle minema). Väheaega peksin laksuga autosid üles (jälle rekaid ja ka sõidu autosid) ning kogusin raha. Siis tegin oma firma ja hakkasin uuesti aktiivsemalt oma kõige suurema kirega tegelema ehk siis uunikumide taastamisega. See oli juba aastal 2006 vist aprilli kuust, kui mälu ei peta. sellega olen tegelenud siiamaani. Aa ja, autosid peksan ka veel üles. Keevitamise sain selgeks suht noorelt (see oli vast 6-7 klass), kui papsi tööjuures sai esimest korda kätt proovitud. Paps siis õpetasgi mind tasapisi keevitama (veel lisaks ka plekitööd ja keretööid). Treimis töid õppisin 6-dast klassist alates koolis (päris hästi oskasin), aga enam ei ole mingi 4 aastad pingi tahagi saanud. kokkuvõttes olen nii füüsiliselt kui ka vaimselt restaureeria