[Aare]

Roostetama lähevad siis, kui kasutatakse mingit suvalist õli, mis ei ole veekindel. Vene ajal raudteel liikust sellist õli, mida nimetati silindri õliks. Sellel õlil oli suur kleepuvuse omadus ja maha saamisega lapiga pühkides oli tükk tööd. Nimelt, see õli oli kasutusel auru vedurite silindri seina ja kolvi määrimiseks ja pidi taluma auru temperatuuril määrimise omaduste säilitamist. Kasutasin kere põhja mastiksi üle võõpamiseks, et vesi ei saaks tungida mastiksisse tekkinud pragude kaudu metallini ja püsis kleepuva ja veekindla kihina.
Kui kasutad vedrulehtede määrimiseks grafiit määret, siis on tulemuse saavutamiseks vaja vedrud lahti monteerida ja kokku võõbata. Üleliigne määre surutakse välja ja moodustab külgedele kaitsva kihi ja kui kasutad kunstnahast ( dermantiinist parem materjal) katte kotte, siis seda roostet ka ei teki nii palju, mida peaks nii väga kartma. Grafiit tekitab vedrulehtede valele grafiidile omase libeda kihi, mis välistab pikemaks ajaks lehtede omavahelist kulumist. Kui tahad olla eriti hoolikas, siis võiksid eemaldada katted, tungrauaga auto üles tõsta, et vedrud vabaneksid pingest ja siis saad vedrulehtede otste vahel määret uuendada.