[oldmoped]

mida on meil mägi-eestile vastu panna perekülastuse seisukohalt, aga tuli õnneks meelde, et Kurtnas on nii muuseum kui Vembu-Tembumaa....

Pole küll ei lõuna- ega ka põhja eestist, aga räägin ikkagi omast kogemusest...
Rajada väliterass koos laudade, toolide, grillivannidega jms on füüsiliselt ja majanduslikult suht lihtne tegevus - mõnikümmend tuhat krooni ja paar nädalat õhtuti nokitsemist. Sealt edasi läheb juba tunduvalt keerulisemaks.
Näiteks maksuametile seletada, miks mopeedimuuseum on ostnud liivakasti ja ega ometi mu enda laps seal ka vahel mängimas ei käi... Mängumaja ehitusmaterjalide tshekke mul õnneks kuludes ei olnud.
Ainuüksi selleks, et tulevikus saaks hakata külastajatele legaalselt kasvõi kohvi pakkuma, tuli puurida uus, legaalne, projekti ja passiga euronormile vastav puurkaev koos igasuguste kaasnevate veeanalüüsidega. Rajada kanalisatsioon - kaevata maasse korralikud settepaagid, ehitada eraldi välikäimla jne jne jne. Kui tahaks, et kui inimesel endal grillimiseks vorste ja liha juhuslikult kaasas ei ole aga tuju peale tuleb, siis saaksin need eraldada, eeldaks see spetsiaalseid külmkappe, nende oleku kontrolli mitu korda päevas, koos päeviku pidamisega, loomulikult ka toiduainete käitlemisluba, tervisetõendit, et tohiksin inimesele vorsti ulatada jne jne jne. Samas eeldaks see pakkumisvõimalus ka seda, et mingid toiduainete varud on kohapeal koguaeg igaks-juhuks olemas. See aga vajab konkreetselt seda, et külastatavus on stabiilne.

Kogu selliste "lisaväärtuste" kulud on viie nulliga lõppevad ja tulevad ikkagi millegi muu arvelt. Tõenäosus, et sellepärast on klient nõus veidikene rohkem maksma on naiivne lootus ja ära ei tasu kogu see asi nagunii mitte kunagi. Need loodud lisaväärtused ei teeni isegi enda otseseid kulusid tagasi, kui need aktiivseks põhiliseks tegevusalaks ei muutu... rääkimata sellest, et teoreetiliselt võiks see hoopis aidata ekspositsiooni ülalpidamis ja laiendamiskulusid katta.

Ma ei hala, ma lihtsalt konstanteerin fakte.