[Jesper]

Ma olen peeterpauliga suht ristivastupidisel arvamusel. Ok, mul muidugi lapsi pole ja muuseumi ka mitte, nii et järgnev jutt on puhas teooria, aga ma ausalt öeldes eriti ei fänna seda kui mingi iseenesest väga huvitava muuseumi või näituse kõrval käib mingi vorstide säristamine, poniga sõitmine, benji hüpped ja whatnot. Friikate õgimise asemel oleks palju ehedam kui lastele oleks ekspositsioonis mingi oma osa, tehnikamuuseumi puhul võiks see olla näiteks mingi Heureka stiilis nurgake kus saab eksponaate oma käega näppida ja selle võrra targemaks. Kasvõi mingi lõhki lõigatud mootor või käigukast, mida saab vändast ringi ajada ja vaadata kuidas kolvid-kepsud-nukad-hammasrattad ringi käivad, auto millel saab päris tööriistadega ratast vahetada (ohutus muidugi ennekõike, aga väikse nuputamisega ei ole seda raske saavutada) jätavad kindlasti palju sügavama mulje ning lisaks süvendavad tehnikahuvi. Mulle on noorusest väga hästi meelde jäänud Tuletõrjemuuseumi eksponaat, kus sai klaasist maja küljes nuppe vajutades seal sees lõkkeid süüdata - ülejäänud muuseumist ei mäletaks ma ilmselt mitte halligi, kui poleks vanemana uuesti käinud Hästi lähevad kindlasti peale ka eksponaadid, milles saab lihtsalt sees istuda või muul viisil käed külge panna, ilma mingi erilise eesmärgita. Kasvõi mingid täiesti elementaarsed asjad, nagu tehnikateemaline värvi-ise raamat või konstruktori laadsed mänguasjad võivad laste huvi köitmisel palju ära teha.

Nii palju kui ma olen muuseumide kohvikutes käinud on seal alati kuivanud saiad ja kirvehinnad, nii et pole mõtet luua illusiooni nagu üks asutus suudaks korraga kahte funktsiooni hästi täita. Normaalse käibega söögikoht eeldab ka sellist külastajate hulka, mis realistliku suurusega muuseumi liiga täis pakib ning ekspositsiooni uurimise ebameeldivaks teeb.

Ja klaster on vale sõna, sa kirjeldad sümbioosi. Klaster on siis kui ühe muuseumi kollektsioon jagatakse mitme maja peale laiali, et külastajate mass seinu ümmarguseks ei pressiks.