14-11-2007, 00:54 AM
Algul oli mõte "liiklusmõrtsukate" alla panna, kuid siiski arvasin, et vääri(n)b eraldi teemat...
Tulin hommikul Järvevanalt Pärnu maanteele, Laagri poole. Silla alt välja keerates Pärnu mnt-le peale ühte kaubikut ja betoonimasinat (see oli esimesena foori tagant minnes), Statoili vastas siirdusin kõige parempoolsesse ritta, see mis sealasamas alguse saab. Betoonikas ja kaubik jätkasid sõitu siis juba teises reas. Kiirendasin, kuna betoonikas oli raske ja aeglane, ja jõudsin mõlemast peaaegu ette. Tahtsin veel kord paremale ümberreastuda (Tammsaare poolt tulev rida), kuid ootasin, kuna lõpeb pidev joon. Siis järsku tundsin tõuget vasakult ja nägin betoonikat, kes mulle peale vajus ja seejärel uuesti oma ritta võtis. Panin parema suuna sisse ja liikusin tee serva äärde, lootes, et betoonimasin sama teeb. See aga võtis hoopis vasemasse ritta ja jätkas sõitmist. Jäin tee äärde seisma, too aga pani edasi. Vahele sõitsid masinad ja tema numbrit ei suutnud tuvastada. Teadmata veel, mis asi toimus, olin lahkvel: kas jääda paigale, nagu LE ette näeb, või kimada järgi, et autot tuvastada. Otsustasin siiski olla seadusekuuluekas, panin ohutuled peale ja läksin vaatama - mis juhtus. Juhtus aga nii, et betoonikas rammis mind oma esistange nurgaga, lõhkudes mu tagatiiva.
Võtsin siis 110, rääkisin seisu ära. Mainisin ka põhjstaja tundemärgid, niipalju, kui neid meelde jäi, mille peale sain vastuse et "seiske kohal, kohe tuleb poll ja teatame patrullidele , et vaatavad, kas betoonika teel näevad". Ootasin 45 min, ohutuled peal, Järve "surma ülekäiguraja" ees. Siis võtsin uuesti kõne 110-le, kust uurisin, kaua veel oodata tuleb. Öeldi, et kohe-kohe tulemas. Mõni minut hiljem tuli kõne liikluskorraldusest vms., kus neiu küsis, kas ma auto numbrit nägin, kas mul kasko on? Mõlemad vastused olid eitavad minu poolt, mille peale tehti mulle teatavaks, et pole mõtet midagi loota ega oodata, sest süüdlast pole, keda otsida - pole teada, kahjustusi keegi mulle ei korva ja sõitku ma minema. Kuigi, nemad võivad tulla ja fikseerida lisaks ka pildile (fotole) juhtumi, kuid see midagi ei muuda. Kuna pildistada oskan isegi ja ka seismispaik pole kõige parem, otsustasin minna edasi tööle.
Kogu lugu, põhimõtteliselt...
Aga panevad mõtlema mitmed asjad: esiteks, süüdlase käitumine, teiseks (kõige enam) - politsei töö ja käitumine.
Tegelt, kolmas asi on veel: seiste ligi tund enne Järve ülekäiku, oli lausa hirm vaadta, kuidas autod kollase ja isegi punase tulega üle jalakäigu raja kimavad. Kiirusest ma ei räägi, jalakäiad ei ole autojuhid - need ei oska hinnata autode käitumist. Nägin (õnneks erinevatel tsüklitel), kuidas jalakäiad hakkavad teed ületama, nähes, et mõni auto seisma jääb (vilkuva rohelisega), ja teiselt poolt autojuhid kimavad, nähes võimalust ridade vahel "heleroosaga" üle saada...
Tulin hommikul Järvevanalt Pärnu maanteele, Laagri poole. Silla alt välja keerates Pärnu mnt-le peale ühte kaubikut ja betoonimasinat (see oli esimesena foori tagant minnes), Statoili vastas siirdusin kõige parempoolsesse ritta, see mis sealasamas alguse saab. Betoonikas ja kaubik jätkasid sõitu siis juba teises reas. Kiirendasin, kuna betoonikas oli raske ja aeglane, ja jõudsin mõlemast peaaegu ette. Tahtsin veel kord paremale ümberreastuda (Tammsaare poolt tulev rida), kuid ootasin, kuna lõpeb pidev joon. Siis järsku tundsin tõuget vasakult ja nägin betoonikat, kes mulle peale vajus ja seejärel uuesti oma ritta võtis. Panin parema suuna sisse ja liikusin tee serva äärde, lootes, et betoonimasin sama teeb. See aga võtis hoopis vasemasse ritta ja jätkas sõitmist. Jäin tee äärde seisma, too aga pani edasi. Vahele sõitsid masinad ja tema numbrit ei suutnud tuvastada. Teadmata veel, mis asi toimus, olin lahkvel: kas jääda paigale, nagu LE ette näeb, või kimada järgi, et autot tuvastada. Otsustasin siiski olla seadusekuuluekas, panin ohutuled peale ja läksin vaatama - mis juhtus. Juhtus aga nii, et betoonikas rammis mind oma esistange nurgaga, lõhkudes mu tagatiiva.
Võtsin siis 110, rääkisin seisu ära. Mainisin ka põhjstaja tundemärgid, niipalju, kui neid meelde jäi, mille peale sain vastuse et "seiske kohal, kohe tuleb poll ja teatame patrullidele , et vaatavad, kas betoonika teel näevad". Ootasin 45 min, ohutuled peal, Järve "surma ülekäiguraja" ees. Siis võtsin uuesti kõne 110-le, kust uurisin, kaua veel oodata tuleb. Öeldi, et kohe-kohe tulemas. Mõni minut hiljem tuli kõne liikluskorraldusest vms., kus neiu küsis, kas ma auto numbrit nägin, kas mul kasko on? Mõlemad vastused olid eitavad minu poolt, mille peale tehti mulle teatavaks, et pole mõtet midagi loota ega oodata, sest süüdlast pole, keda otsida - pole teada, kahjustusi keegi mulle ei korva ja sõitku ma minema. Kuigi, nemad võivad tulla ja fikseerida lisaks ka pildile (fotole) juhtumi, kuid see midagi ei muuda. Kuna pildistada oskan isegi ja ka seismispaik pole kõige parem, otsustasin minna edasi tööle.
Kogu lugu, põhimõtteliselt...
Aga panevad mõtlema mitmed asjad: esiteks, süüdlase käitumine, teiseks (kõige enam) - politsei töö ja käitumine.
Tegelt, kolmas asi on veel: seiste ligi tund enne Järve ülekäiku, oli lausa hirm vaadta, kuidas autod kollase ja isegi punase tulega üle jalakäigu raja kimavad. Kiirusest ma ei räägi, jalakäiad ei ole autojuhid - need ei oska hinnata autode käitumist. Nägin (õnneks erinevatel tsüklitel), kuidas jalakäiad hakkavad teed ületama, nähes, et mõni auto seisma jääb (vilkuva rohelisega), ja teiselt poolt autojuhid kimavad, nähes võimalust ridade vahel "heleroosaga" üle saada...