[valdo]

IZ 350 kui esimene pealesõjaaaegne IZ on
oma olemuselt DKW 1938. aasta mudeli NZ 350
(http://www.autogallery.org.ru/dkwnz350.htm)
peaaegu üksühene koopia - tehase sisseseade
viidi reparatsioonina Venemaale (mul on
detaile hübriidrattast, kus osadel detailidel
on peal Audi märk). Väikesed
erinevused küll olid - esiporilaud oli DKWl
voolujoonelise servaga (IZil mitte) ja tuled
olid veidi teistsugused.

IZ 350 iseloomustab taga-amortisaatorite
puudumine ja rööpkülik-esihark. Sadul oli
algselt üks ja kõva kummist kattega
(pakiraamile sai paigutada teise), süütevõti
käis sadula all asuvasse elektrikarpi, raam
oli stantsitud karprauast. Käiku sai vahetada
nii paagilt kui ka jalahoovaga. 1946-51
toodeti kokku 127 tuhat IZ 350t. Korraliku
restaureeritud IZ 350 foto leiab aadressilt
http://www.unic-moto.ee/gfx/bikes/iz-350_1948.jpg,
Andrei Bogomolovi venekeelsel lehel
http://www.autogallery.org.ru/iz350-2.jpg
on minu omanduses oleva restaureerimata
isendi foto.

1951 muudeti veidi IZ 350 konstruktsiooni ja
IZ 350 järglane sai nimeks IZ 49.
Stantsitud raami tagumine osa asendus
toruraamiga ja sinna ilmusid amortisaatorid.
Esihargi rööpkülik asendati teleskoop-tüüpi
amortisaatoritega ja veidi muutus ka
silinder (ilmusid puhastusavad). Väike
õhufilter asendus suurega, mille sisse käis
õli. Kütusepaagi keskossa lisandus luuk
tööriistakasti jaoks. Ülejäänud, sh
praktiliselt kogu käiguosa jäi 350ga samaks.
Samas - vähemalt teatud osa
IZ 49-test olid varustatud pehmete
dermatiinkattega sadulatega, mis meenutas
veidi naiste jalgrattasadaulat. Oman
ühe sellise sadula vrakki.

IZ 49-t valmistati kuni 1958. aastani kokku
507 tuhat ratast. Palju fotosid leiab Andrei
Bogomolovi veebilehelt aadressilt
http://www.autogallery.org.ru/m/izh49.htm

1958 (teistel andmetel 1956) täiustati IZi
veelgi. Taha ilmusid lihtsustatud
geomeetriaga amortisaatorid (ei hakka siin
vahet seletama, fotodelt on see ilusti näha),
paagi küljest kadus käigukang ära, muutus
tagatule kuju. Porilauad muutusid
voolujooneliseks, süütelukk siirdus esitule
sisse. Ratastele ilmusid uued jämedad rummud,
kus mõlema poole kodarad on ühepikkused (IZ
350 ja 49-l on esiratta erineva külje kodarad
erineva pikkusega, tagarattal on kõik
kodarad pikad). Vähemalt esimestel 56-tel
jäi ka käega käiguvahetamise põhimõtteline
võimalus, ainult et kang oli väike ja madal
ja paiknes sarnaselt M-72ga otse mootori
küljes. Ilmus väike gondel, mis ühel pool
kujutas endast tööriistakarpi, teisel
poolel peitis ta endas akut ja releesid.
Ilmusid uue kujuga summutid. Vt.
http://www.autogallery.org.ru/m/izh56.htm

IZ-56t toodeti kuni 1962. aastani kokku 677
tuhat. Enamikel IZ 46-tel oli kõva kummkattega
sadul (hiljem, Planetade ja Jupiteride ajal
asendus ta pehme kattega kaksiksadulaga), kuid
olen näinud ka pehme kattega isendeid. Kas
need on ise ümber ehitatud või on tegu 56
viimaste isenditega, ei oska hetkel kahjuks
öelda.

Traditsiooniliste vanakooli IZide aeg sai
ümber 1961-62, mil ilmusid kõigile kindlasti
väga tuntud Planeta
(http://www.autogallery.org.ru/k/i/izhplaneta.jpg)
ja Jupiter.

Loodan, et ühe tuhinaga kirjutades olulisi
fakte kahe silma vahele ei jätnud.

Parimat,

Valdo