[valdo]

... siinkohal pean ka suu lahti tegema. Olen pidanud palju sellistega tegemist tegema (paraku), kes kohe üldse ei tea kui palju see asi, mida nad pakuvad, väärt on. Ise hinda ei osata absoluutselt nimetada ja palutakse sul seda teha. Niipea kui suu lahti teed ja mingi tunde järele numbri ütled, teatakse kohe, et oi oi, seda on kole vähe, ma tahan vot nii palju. Ja vat see teebki pahaseks - ütle siis otse välja hind, kui nii hästi tead, palju ta sinu jaoks väärt on, pole vaja teiste aega ja närve raisata.

Minu (ja usun, et ka paljude teiste) vanatehnikakogujate ja -restaureerijate jaoks on mingi detaili/isendi väärtuse määramisel kindel valem.

1. Tuleb kindlaks määrata pakutava isendi turuhind, mis kehtiks pefektkorras säilinud või taastatud eksemplari korral.

2. Tuleb hinnata konkreetset projekti/jäänust selle pilguga, kui palju tuleb tööd teha ja kulumaterjale isendile sisse panna (pisidetailid, komplekteerimine, lukksepatöö, replikadetailid, kroomimine jms jms), selleks et ta saaks perfektkorda.

3. Mõistlik ostuhind on punktis 1 mainitust lahutatud punktis 2 mainitu. Kui isend on tõesti VÄGA südamelähedane või on kellelgi elueesmärk seda saada endale, võib tsipa üle pakkuda, kuid mitte enam.

Eeltoodud hinnaskeem töötab reeglina kõikjal, mõningaid probleeme võib tekitada vaid olukord, kus pakutav on tõesti unikaalne (st mõnes eksemplaris maailmas säilinud) ja tippkorras isendi turuhinda ei ole sarnaste tehingute põhjal (nt eBays) võimalik leida. Aga neid juhuseid on Eestis ülivähe.

Eesti põhiprobleem näib olevat selles, et liiga palju vanatehnikat ja selle jäänuseid on (nõukaaegsete kitsaste olude ja sealt tingitud kogumismaania tõttu) jäänud senini veel venatehnikakaugete ja restaureerimiskaugete inimeste kätte, kes arvavad tihti, et mingi roostetanud raamijupats või lääpavajunud kerekökats ongi maailma suurim väärtus ja selle eest tuleb palju raha küsida. Mis sellest peale soetamist edasi saab, seda nad ette ei kujuta ja seega ei oska hinnata ka restaureerimise töömahtu ning teostada minu mainitud lahutamistehet.

Rahasaamishimu suurendab veel taastatud EV alguse seis, kus meie ja Lääne elatustaseme vahel olid ülisuured käärid ning mingi rondi Lääne müümise eest võiski mõni aeg kuninglikult elada. Läänes pole see nii kunagi olnud ning juba mõnda aega ei ole see nii ka Eestis - kuninglikult (loe: korralikult) võimaldab elada siiski korralik kutse/haridus ja sellele toetuv tasuv töö.

Mujal (lääne)maailmas on asi rohkem paigas - enam kui paar aastakümmet vanad sõidukid ja nende osad on reeglina juba huviliste käes, kes reeglina kujutavad üsna realistlikult ette, mis on nende taastamise töömaht ning kuipalju raha võib üks restaureeritud isend maksta. Ja reeglina küsivad müümisel mõistlikku hinda. Nn tavakodanike kätte selliseid asju ei jäänud, need viidi ekspluatatsiooniaja lõpul reeglina emeksitesse. Sama mõistlik hinnatase kehtib ka kohalike (Eesti) vanatehnikakogujate/-restauraatorite kohta, aga nagu ma mainisin, asub suur osa tehnikat/jäänuseid veel muude inimeste käes...