08-04-2008, 13:23 PM
Plekil- plekil- ja plekil on ikka väga suur vahe, olgugi, et nad uuena on kõik silmaga eristamatult ühesugused haljad ja nende kvaliteedil vahet ei tee. Ka ei ole kursis nende spetsiifiliste markeeringutega.
Kuigi juba omajagu aastaid turjal, tuleb kogemusi ikka ja jälle juurde. Mina jõudsin veendumusele, et autoremondi juures ma enam juhuslikku haljast külmvaltsplekki ei kasuta. Ja seda kahe ereda näitevaral. Nimelt möödunud aasta kevadel näidati mulle "maanteemuhku" mis üleni oli umbes nädalapäevade jagu tagasi läbi käinud liivapritsust aga jäi peale seda ajapuudusel kohe kruntimata. Mind hämmastas, et tehaseplekk ei olnud hakanud kohe roostetama, väheke ainult läbiva roosteaukude servades. Kuid kunagised, ilmselt aastaid tagasi koopa servade uue plekiga lapitud kohad oli kogu selle pleki ulatuses täielikult kaetud pindmise pruunikaspunase roostega ehk piltlikult öeldes "rebased". See nägemus tegi selgeks, et plekil ja plekil on ikka tõesti vahe.
Teine juhtum seoses naabrimehe VW pisibussiga, mille küljeuksel sai välisplekil alumine serv umbes 10 cm ulatuses välja vahetatud. Peale sai ju küll värvkate, kuid seest jättis ilma igasuguse kaitse katteta. Ja see uus haljas külmvalts plekk roostetas auklikuks juba kahe! aastaga, seda seest väljapoole.
Kolmandaks tegin sügisel, vist septembri või oktoobri kuul meelega sellise katse: võtsin kaks plekitükki, üks neist uus külmvaltsplekk, teine mingi volga 21-e esitiivast väljalõigatud plekitükk. Mõlemad pritsutasin liivaga haljaks ja viisin õue atmosfääri tegurite kätte, kuid räästa alla otseste sademete eest varjule. Tulemus oli paari nädala pärast avastades (vahepeal läks katse hoopis meelest) sama, nagu "muhu" juhtumil, külmvaltsplekk oli tõmbunud samuti "rebaseks", tiivaplekk aga haljas, paari kergelt punaka laigukesega, mis tundusid olevat tekkinud veetilga pritsmete tagajärjel. Pole keemias tugev, kuid mulle näib, et mida suurem on süsiniku hulk terases, seda roostealtim on
Katse näitas seegi kord, et auto enda tehaseplekk on tehtud kvaliteetterasest.
Järeldus: kui vaja teha mingeid plekitöid igapäevasõiduki kallal, tuleks kasutada võimaluse korral ikka autol varemalt kasutatud plekki, mida on võimalik saada ka suht suuri ja siledaid pindu, kasutades vana katust, kapotte jne. Vene sõiduautode kvaliteetseks kereplekiks võib lugeda 60-70 -ndail kasutatud. Aga 80-ndate teise poole autode plekki sõi rooste ikka päris isuga.
Uunikumi ülesehitamisel, mida hiljem vast aint suiti kasutatakse, ei ole selline plekivalik vast väga oluline, aga siiski.
Roostetamisele allub halvasti ka Ruukki tavaline värvitud katuseplekk, mida valmistatakse nii õhemaid 0,45...0,7 , kui ka paksemaid 0,7..1,5, mille paksus sobib ka auto kere kohendamiseks. Sellel plekil isegi ketaslõikuriga lõigatud serv ei lähe kergasti roostetama, kääritega lõigatult jääb aastateks haljaks. Mina pean sellist plekki kvaliteetseks, lisaks mitmed (s.o. 4 kihti) kaitsekihid enne värvi. Keevitustööde juures tasub ainult keevitatav koht plekil värvist puhastada, ülejäänud plekk võib jääda oma värvi alla, millele hiljem saab muud värvi ja pahtlit peale kanda. Plekksepa seisukohalt ei ole see plekk nii plastiline, kuid hea tahtmise juures on kõik võimalik.
Kuigi juba omajagu aastaid turjal, tuleb kogemusi ikka ja jälle juurde. Mina jõudsin veendumusele, et autoremondi juures ma enam juhuslikku haljast külmvaltsplekki ei kasuta. Ja seda kahe ereda näitevaral. Nimelt möödunud aasta kevadel näidati mulle "maanteemuhku" mis üleni oli umbes nädalapäevade jagu tagasi läbi käinud liivapritsust aga jäi peale seda ajapuudusel kohe kruntimata. Mind hämmastas, et tehaseplekk ei olnud hakanud kohe roostetama, väheke ainult läbiva roosteaukude servades. Kuid kunagised, ilmselt aastaid tagasi koopa servade uue plekiga lapitud kohad oli kogu selle pleki ulatuses täielikult kaetud pindmise pruunikaspunase roostega ehk piltlikult öeldes "rebased". See nägemus tegi selgeks, et plekil ja plekil on ikka tõesti vahe.
Teine juhtum seoses naabrimehe VW pisibussiga, mille küljeuksel sai välisplekil alumine serv umbes 10 cm ulatuses välja vahetatud. Peale sai ju küll värvkate, kuid seest jättis ilma igasuguse kaitse katteta. Ja see uus haljas külmvalts plekk roostetas auklikuks juba kahe! aastaga, seda seest väljapoole.
Kolmandaks tegin sügisel, vist septembri või oktoobri kuul meelega sellise katse: võtsin kaks plekitükki, üks neist uus külmvaltsplekk, teine mingi volga 21-e esitiivast väljalõigatud plekitükk. Mõlemad pritsutasin liivaga haljaks ja viisin õue atmosfääri tegurite kätte, kuid räästa alla otseste sademete eest varjule. Tulemus oli paari nädala pärast avastades (vahepeal läks katse hoopis meelest) sama, nagu "muhu" juhtumil, külmvaltsplekk oli tõmbunud samuti "rebaseks", tiivaplekk aga haljas, paari kergelt punaka laigukesega, mis tundusid olevat tekkinud veetilga pritsmete tagajärjel. Pole keemias tugev, kuid mulle näib, et mida suurem on süsiniku hulk terases, seda roostealtim on
Katse näitas seegi kord, et auto enda tehaseplekk on tehtud kvaliteetterasest.
Järeldus: kui vaja teha mingeid plekitöid igapäevasõiduki kallal, tuleks kasutada võimaluse korral ikka autol varemalt kasutatud plekki, mida on võimalik saada ka suht suuri ja siledaid pindu, kasutades vana katust, kapotte jne. Vene sõiduautode kvaliteetseks kereplekiks võib lugeda 60-70 -ndail kasutatud. Aga 80-ndate teise poole autode plekki sõi rooste ikka päris isuga.
Uunikumi ülesehitamisel, mida hiljem vast aint suiti kasutatakse, ei ole selline plekivalik vast väga oluline, aga siiski.
Roostetamisele allub halvasti ka Ruukki tavaline värvitud katuseplekk, mida valmistatakse nii õhemaid 0,45...0,7 , kui ka paksemaid 0,7..1,5, mille paksus sobib ka auto kere kohendamiseks. Sellel plekil isegi ketaslõikuriga lõigatud serv ei lähe kergasti roostetama, kääritega lõigatult jääb aastateks haljaks. Mina pean sellist plekki kvaliteetseks, lisaks mitmed (s.o. 4 kihti) kaitsekihid enne värvi. Keevitustööde juures tasub ainult keevitatav koht plekil värvist puhastada, ülejäänud plekk võib jääda oma värvi alla, millele hiljem saab muud värvi ja pahtlit peale kanda. Plekksepa seisukohalt ei ole see plekk nii plastiline, kuid hea tahtmise juures on kõik võimalik.