[valdo]

Mina vaataksin seda asja veidi teise, globaalse poole pealt. Loomulikult peab tehnika arenema ning uuenema aga... see areng peab toimuma mõistlikes piirides ning seotud valdkondades kooskõlastatult. Ma mõtlen siin kooslust auto + teed, sest need tegutsevad ju koos ja sõltuvad üksteisest.

Autod on meil uued - igapäevaliikluses kohtab väga harva vanemaid kui 10-15 aastat vanu autosid. Aga teed? Eestimaa teedevõrk pärineb enamikus 1960-80ndate aastate suurest rekonstrueerimisajast, millele vaid ülipisikesel määral on lisandunud taastatud EV ajal rekonstrueeritud/ehitatud lõike. Kontrast uute autode soetamistempo ning teede rekonstrueerimistempo vahel on viimased 17 aastat olnud mitte ülisuur, vaid lausa üli-kolossaalne!!! Ja selline kontrast tekkis 1990ndatel seoses taastatud EVga, nõukaajal seda ei olnud.

Ma usun, et kui riigil või ühiskonnal tervikuna oleks õnnestunud viimase 15 aasta jooksul kuidagimoodi moodsate autode mass-soetust veidigi piirata (nt iga mahakantud/väljavahetatud auto läbisõitu 50-100 tuhat pikendada) ja kuidagipidi oleks samade vahendite õnnestunud/suudetud arendada tee-ehitust, oleksid tulemused olnud märkimisväärsed. Usun, et meil oleks eelnimetet 17 aasta jooksul õnnestunud mitte üksnes välja ehitada neljarajaline Tallinna-Tartu maantee, vaid lisaks veel täies pikkuses neljarajalised Tallinna-Ikla ja Tallinna-Narva teed, neljarajaline Tallinna ringtee, Saaremaa sild, kõik probleemsed liiklussõlmed (Tallinna Ülemiste ristmik, Põhjaväil, Lõunaväil, nn teine ringtee, Habersti ristmik, Pärnu ümbersõit, Tartu uued sillad ja kahetasemelised ringteeristmikud jms), samuti viia mustkatte alla enamik seni veel kruusakattega olevaid väiksemaid (ca 5000 km) riigimaanteid. Ehk siis - lugesin siin üles hädavajalikuma miinimimumprogrammi, mis viiks Eesti teedevõrgu ühe arenenud Euroopa riigi normaalse teedevõrgule veidikegi lähemale. Võrdluseks - majanduslikus mõttes mitte just väga edukas Poolas on kruusateede osakaal ka pisikeste teede osas üli-üli-pisike (imestasin ka ise seal ringi sõites seda).

Oi kui palju olen ma Eesti peal ringi sõites seda mõelnud, et teede areng on autopargi arengust millegipärast kolossaalselt maha jäänud! Ja veel rohkem olen sellele mõelnud arenenud Lääne riikides (nt Soomes) ringi sõites, kus niisugust üliteravat kontrasti teede ja autode vahel ei ole.

Võib ju öelda, et heal majanduslikus seisus oleva lõppkasutaja esmane huvi on uhke auto ja siis alles head teed, aga tegelikult see nii ei ole. Mulle meeldiks küll pigem kulgeda veidi vana, kuid siiski rahuldavas tehnilises korras 1990. aasta Ford Sierraga mööda neljarajalist rahuliku liiklusega Tartu-Tallinna maanteed ja siseneda linna probleemivabalt rekonstrueeritud Ülemiste ristmiku kaudu, selle asemel et sõita näiteks 2005. aasta Lexuse või BMW X5 luksusdþiibiga mööda liikluskoormusest umbes, ohtlikku, seasabana keerutavat, auklikku ja närvilist praegust Tartu-Tallinna maanteed. Ning kulutada tipptunnil Tallinna sissesõiduks ca 30-50 minutit (kallist töö)aega ja sellega koos ka lugematu hulk oma närve. (Taustateadmiseks - Tallinna-Tartu maantee õgvendamis- ja rekonstreerimistööd algasid 1928. aastal. SIC!)