[valdo]

Kurvastusena adun, et kuulun vähemusse. Mina vahetaks hea meelega 150 000 pealt igapäeva-auto ära. Selle näidu kerib aga minu massin ette kiiremini kui kolm aastat nii, et lõpus pean alati kannatama.

Mis juhtub 150 tuhande pealt ühe moodsa autoga? Ma kardan, et mitte midagi, kui sellega ontlikult ringi käia - käia regulaarselt hoolduses, kasutada kvaliteetset kütust/õlisid, mootorile/käiguosale mitte liigset vatti anda (gaasi põhja mitte vajutada, üle 3000-3500 rpm mitte lasta, suure kiirusega kurve mitte võtta, järske liigutusi mitte teha jms) vaid selle asemel mõistlikku koormust, vahel pesta seest/pealt/alt jne.

See kehtib minu hinnangutel ka mitte üksnes nn mainekate tootjate korral, vaid ka halvema kuulsusega markide juures. Kui ma 8 aastat tagasi uue Lada ostsin, siis öeldi ka mulle, et ega üle 100-150 tuhande Sa sellega ei sõida - laguneb ära. Tegelikkus kujunes selliseks, et 8 aasta jooksul sõitsin ma selle autoga läbi 350 tuhat km ja ilma ühegi suurema remondita - piirdusin vaid kuludetailide vahetamisega! Praegugi on seesama masin veel rahuldavas korras, kütust ülemäära ei võta, õli ei söö ning plokikaant pole veel kordagi maha kruvitud...

Usun, et kui ma oleksin 8 aastat tagasi ostnud mingi korralikuma (ja kallima) auto, oleks see ka veel pikemalt ja veel paremini kestnud.

Samale probleemile saab otsa vaadata ka nn globaalaspektist lähtudes - ühe auto tootmine on üks üsna suur loodusvarade, inimtööjõu jm ressursside kulutamine. Austusest nii maakera ressursside vastu kui ka inimtööjõuressursside vastu oleks ülimõistlik auto konstrueerida siiski niiviisi, et ta võimalikult kaua oma peremehi teeniks. Sest kui me ta kasutamisest eemaldame, kulub hulk ressursse ta utiliseerimiseks ning veel rohkem ressursse uue valmistamiseks. Maakera ressursid on aga teatavasti piiratud ja maailmas on oi-kui-palju üli-hädavajalikke töid, mis ressursipuudusel tegemata jäävad.

Majanduslikust aspektist rääkides - päris kindlasti lõviosas uutest autodest on liisitud. See tähendab, et tegelikult ei OSTETA auto, vaid tegelikult makstakse igakuiselt lõbu eest, et on olemas veerevad rattad. See on päris suur erinevus kuuekümnendatega võrreldes, mil enamus masinaid osteti.

Majanduslikul aspektil on ka teine pool - finantsasutused ja nende kasumisoov. Miks peaks üks pank/liisingufirma niisama heast soovist tulema vahelüliks ilma kasumit saamata - seal on ju hulk inimesi tööl kes kõik tahavad elada ja pealegi veel üsna hästi! Seega - kui ma ostan auto otse tootja käest ilma igasuguste vahenduslülideta, saan ma tema kokkuvõttes oma rahakoti jaoks soodsamalt ja odavamalt kätte kui ma sama asja mingi liisingu vms kaudu ostaksin. Samal põhjusel, miks ma saan otse toolivabrikust toole ostes nad odavamalt kätte kui miskist suurest mööblipoest, kus on rida vahendajaid taga, kes kõik oma protsendi kaubale otsa panevad. OK, otse tootjalt ma autot ei saa, aga firmaesindusest küll. Miks ma peaksin siis lisaks mingeid tarbetuid vahelülisid veel nuumama?

Ei, pigem rügan teatud perioodi teha rohkem ja raskemat tööd ja ikka auto otse ja kohe endale välja... Või kui mul juhtumisi väga hästi läheb nagu viimasel ajal on trehvanud (kolm korda üle vasaku õla...), siis kulutan oma vabaksjäänud raha oma hobidele - vanasõidukid, vanajalgrattad, mõisate ajaloo uurimine jms.