[Jesper]

Selliseid autot kallutavaid ei ole hilisemaid kui nõukaaegseid tõesti näinud, neid viimaseid samas piisavalt, näiteks kui mu mälu mind ei peta siis Järva-Jaanis oli vist üks? Tundub et tänapäeval enamasti kasutatakse tahke puistekoorma puhul mingit puhvertsooni, nagu näiteks tavaline laoplats - ühes otsas kallutavad autod koorma maha sellises tempos nagu nad parajasti kohale jõuavad, teises otsas on see transportöör või muu mehhanism mis saab puhvrist nii palju kraami peale kui ära kanda jaksab ja töötab seega efektiivselt ning mingi traktor või muu sarnane masin majandab platsi peal, lükates-tõstes kraami transportöörile ette. Selline asjade korraldus seob lahti tarneahela ja töötlemisahela: kui töötlemisahelas mingi jama on ja ajutiselt ei saa kaupa vastu võtta, võivad autod edasi sõita ja kallutada kuni platsi täitumiseni, ja tagurpidi kui autod miskipärast ei saa mõnda aega tulla, siis võib töötlemisahel edasi tegutseda kuni platsi tühjenemiseni.

Ilmselt need kallutajad olidki nõukogude aja "teatud olukorras", mida eelnevad postitajad siin juba piisavalt lahanud on, efektiivsed. Lihtsalt minuarust ei tohiks omavahel ära segada suures plaanis totaka ülesehitusega süsteemi (sõjaväe vajaduste järgi tehtud mittekallutavad autod) lokaalset optimumi (autokallutaja) algusest peale normaalselt üles ehitatud süsteemiga (lai valik eri vajadusteks sobivaid veoautosid, mis on tervikuna efektiivsemad kui veoauto puudustest üle saamiseks ehitatud statsionaarne süsteem).

Ma praktilisest logistikast ja kaubaveost ei tea muidugi halligi, aga üldiselt on selliste süsteemide käitumise põhimõtted üpris universiaalsed ning minu erialal tegeldakse põhijoontes sarnaste probleemide lahendamisega, lihtsalt mänguasjad on teised.

http://en.wikipedia.org/wiki/Decoupling#...management