[janek555]

kogu jutt kisub ikka väga projektijuhtimise valdkonda - ja siin on Hart juba viidanud põhitõdedele:
- on kokkulepitud tööd (ingl k "scope")
- on eelarve
- on tähaeg / tähtajad. Sh maksetähtajad

ülalolevad asjad on vormistatud lepinguks, kus on ilusal juhul lisaks poolte kohustustele ka sätestatud, mis juhtub, kui üks osapool oma kohustusi ei täida. Samuti pole paha panna kirja, kuidas käituda juhul, kui tööde käigus ilmneb ootamatusi ning mida lugeda force majeuriks, mille puhul tingimused ei kehti / üle vaadata tuleks (nt töökoja või sisseseade hävimine, omaniku või tööde teostaja tõsine terviserike vms). Töö tegija kaitseks võib ka sisse panna nn skoobimuutmise-osa: et ei oleks juhtu, kus klient nt hiljem avastab, et mingi juba külgesobitatud osa ei sobi või siis päris lõppfaasis masina värvitooniga rahul ei ole.
lepingu aluste ja hinnangute defineerimisel peaks aktiivne pool olema ikka tööde teostaja - tema on professionaal ja peab ala tundma. Klient võib autost teada täpselt niipalju, et sel on rool, käigukang ning pedaalid - tema ei pea üksikasju teadma ning kohati ei teagi neid. Tema tahab saada tulemust ja temale ei ole tihti protsess ise üldse huvitav/oluline.

ülalolevate postituste põhjal suudavad firmad ka vanaautole piisavalt konstruktiivselt läheneda - sama võiksid teha ka nn üksiküritajad. Mõnede autodega tuleb juba kogemus - et mis aspektid on olulised ja kus peituvad ohud. Kasvõi nn B-varuosa teema: leping võib ju öelda, et eelduseks on kõigi detailide sobimine ilma modifitseerimata (ja kui ei sobi, siis on see lisatöö, mis maksab Xeek/h - nagu Hart viitas). Sellised kogemused saab juba mõne õhtukesega nn standardlepinguks vormida (kui selle jaoks kusagilt juba kasutuselolevat alust ei leia; samas aluseks võib võtta kasvõi telefoni-lepingu: olulised aspektid on seal ju olemas, kuigi teise eluvaldkonna võtmes!). Samuti saab endapoolsel eelarvekoostamisel jätta sisse nn riskimarginaali, mis võimaldab nt kliendiga vaidlemisele kulutatud aja hoopis pisihädade likvideerimisele kulutada - niiet kõik rahul oleks.

eks see teooria ole, kuid nii need asjad siiski kõigis eluvaldkondades käivad. Ka klient on rahul, kui asjad on kohe alguses üheselt paigas. Kui klient tahab nt loobuda igasugustest võimalikest juurdemaksmistest, võib ju lepingu eel teostada põhjalikuma ekspertiisi (mille klient kinni maksab) ning mille tulemusel saab pakkumine väga "staatiline". Sellist asja pakuvad nt suuremad tööriistaparandajad - klient maksab esmalt nt 300..500eek ekspertiisi eest ning saab seejärel professionaalse ülevaate seadme hetkeolukorrast, mis aitab otsustada, kas pole ehk mõistlik seadet lõplikult amortiseerunuks lugeda.

terv,
Teet
tööpostil rahvusvahelise ja päris hästi töötava organisatsiooni projektijuht

Sellisel juhul ei ole mõtet ka eristada vanatehnikat tarbesõidukist.Üks värvimine puha,ümarad jooned lihtsalt raskendavad tööd.
Kui aga lähtuda vanatehnikast - kui omamoodi kunstist,mida vaadatakse ka peale kambrist lahkumist,siis on ju teine tera.Või mis?