[Basilio]

Natuke sõitmisest. Esimene sõit oli töö juurest(kus ma ehitasin) koju. See oli jõulude ajal ja paksu lumega. Aasta võis olla 1990. Tee oli mõõdukalt libe. Hämmastas ratta stabiilsus ja teelpüsivus. Oli ta ju nüüd raskem ja raskuskese madalamal. Paksus lumes läks ka üsna eduliselt edasi. Kodus ehitasin edasi ja viimistlesin kevadeni.
1. ja 2. käiguga oli kiirendus võrdne vana 350cm3 Jawaga. 3. käik oli juba tunduvalt lahjem. 4. käiguga oli võrr nagu võrr ikka, ainult kiirem. Karbuss tundus malts või ei osanud mina seda korralikult reguleerida. Gaasi põhja keerates jäi mootor nälga, hakkas vahele jätma ja kiirus langes umbes 60 kmh-ni. Gaasi tasapisi järele andes sai välja otsitud "magus" koht ja siis lippas 80-85 kmh. Oleks rohkem viitsimist olnud, oleks 100 ka kätte saanud. Tugeva vastutuulega ei jõudnud 4. käiguga korralikult minna, kiirus vajus 60 peale. Sõitsin mingi paar aastat niisama ringi. Ei läinud raam kõveraks, ei kukkunud kodarad välja, ei öelnud pidurid üles, ei sõitnud ennast surnuks, nagu mind kõik hirmutasid. Tehnika toimis laitmatult. Korra unustasin 3. käigu sisse ja imestasin kohalt võttes, miks pill nii uimane on!
Ah jaa, paar korda kohtasin tee ääres ka miilitsat. Nägin õigel ajal ära, pidurdasin hoo maha, surusin kolmanda rauda ja sõitsin väikese gaasiga ning suurte pööretega neist mööda. Sellises konditsioonis tegi Minski mootor üsna võrri häält. Täisgaasiga olid hääled õige jämedad. Paar korda juhtus, et tasakesi ringi kruiisides tahtis mõni võrrimees võidu sõita. Noh, ega ma kade olnud. Tore oli vaadata, kuidas võrrimees lenksu peal kõhuli oli ja elu eest gaasi väänas. Mina sõitsin kõrval, kuni tüdinesin ja käiku vahetades minema kadusin.
Benssu võttis riist mehiselt, 5L sajale! Nojah, eks ma suuremjagu täisgaasiga sõitsin ka.
Sain 21, käisin lõpuks kursustel ära, tegin A ja B load ning müüsin oma kuuritäie võrre maha. Tegin ühesõnaga lõpparve. Aitab! Kihutamiseisu oli üle läinud. Ostsin esimese autorisu jne. Aga see on juba offtopic.