[kris]

Jätkan olnust ülevaate andmist, varsti ka plaanidest

Kõige valusam oli täiesti töökorras bussi seest lagedaks tegemine, kuid oli rõõm näha eesmärgipärasust. Rattakoopad läbiroostetanud, vineergi läbi ussitanud mõnest kohast. Soojustus oli olematu jne. 2005 sai ära lastud teha vajalikud keevitustööd – tagauks ja rattakoopad ning sisemine roostetõrje koos müramattide paigaldamisega. Puhastasin seest kõik metallpinnad mehhaaniliselt, töötlesin roostemuunduriga ja katsin krundiga. Põhja alla jäävad kereplekid katsin lisaks mastiksiga. Müramattidena kasutasin katusekattena kasutatavat bituumenpappi (sarnane tõrvapapile, kuid paigaldatakse kuumutades). Kinnitamiseks kasutasin leeklampi, et koledate sõnade arvelt kokku hoida, ei hakkaks kirjeldama papi lakke kleepimist.
Järgmise sammuna lasin valmis teha veepaagid – üks suur puhta vee jaoks (ca 200 liitrit) ja kaks väiksemat reovee tarvis. Paagid paigaldasin põhja alla, seal on müstiliselt palju ruumi.
Siin on koht, kus masin mitmeks aastaks seisma jäi, kuniks eelmine aasta bussi vanast kodust uude tõin. Omal jalal, ise sõites. Valge buss oli seksikalt roheliseks tõmbunud, taga polnud ühtegi tuld ja gaasipedaal oli kinni kiilumas. Alla said vajutada, kuid üles tuli käega tõmmata. Esiklaas sai puhtaks hõõrutud ja väiksemate viperustega sai mööda Klooga maanteed ja Vääna-Jõesuu-Vääna teed mööda kulgetud.
Vahepealse aja ma muidugi käed rüpes ei istunud, uues kodus ehitasin bussile kuuri valmis – ikka selline kuhu buss täissuuruses sisse mahuks ja tööd saaks teha. Kuid siis tuli vahepeal Volga kiiks ja nüüd seisab suures ja kõrges kuuris volga, bussile ehitasin kuuri kõrvale uue katuselause….
2008 jooksul sai bussi kere värvi matistada ja aastatega juurdetulnud roosteauke lappida. Alustasin ka pahteldamisega, suuremate aukude tarvis kasutasin klaaskiudpahtlit. Esitiibades olnud logarid olid fataalselt mõjunud tiibadele, vasak esitiib läheb vahetusse, parempoolsel saavad mõned roosteaugud kinni pahteldatud.