15-03-2009, 23:16 PM
Kui meie pisikeses polstritöökojas käib töö ja vile koos, kevadised päikesekiired paistavad ukse vahelt sisse ja svammipudi maitseb jälle väga hästi, sest käsil on istmete seljatugede lahti harutamine, siis bussigaraazis on hoopis teised meeleolud...
Tööd teeme ikka korralikult kellast kellani ja väga lühikeste lõunapausidega, aga töö on selline, mis ei tekita kohe kuidagi suure edasimineku tunnet. Isegi pilti pole millestki teha, et kallitele lugejatele näidata.
Igastahes seis on selline, et meie hea sõber ja traktorite parandaja Viljar sõitis külmal nädalavahetuse hommikul kohale, võttis oma bussikese töösooja mootori ümbert auravad tunked, tõmbas need enesele selga, pani pläru ette ja hüppas pea eest kanalisse. Sugugi mitte niisama, vaid ikka selleks, et kõik torud igaks juhuks välja vahetada. Kütuse torustik oli mitmest kohast lapitud ja see sai tervenisti uus veetud. Salongisoojenduse- ja õhutorudega oli veidi keerulisem lugu, nimelt on see buss tehasest väljunud vasakpoolse uksega, mis 1967. aastal on ehitatud ümber parempoolse liiklusega teedel tarvitamiseks. Seega kõik torud, mis jäid ukse ehitusele ette või on ukse tarvis paremale veetud, olid omavahel lihtsalt sõlmes. Toru veeti sealt, kust lihtsam tundus. Õhutorud jätsime nii nagu ümberehituse käigus need paigaldatud olid, lihtsalt torud ja voolikud enesed vahetasime uute ja kindlamate vastu. Avariikraan jäi vasakusse seina, endise ukse kõrvale, kus algne koht oligi ja uks ise paremas pardas sõidab nüüd ilusasti vusinaga kinni ja lahti. Igastahes peale õhu süsteemide korrastamist näitab aparaat stabiilselt 7 atsi, mis on vähese õhutarvidusega vanaaegse bussi juures tubli tulemus ja pidurid võtavad ka üsna jõuliselt.
Jahutusvedeliku torustiku konstrueerimiseks oleks veel suuremat inspiratsioonipuhangut tarvis, sest väike ring on nagu ta tehasest välja mõeldi, aga salongi kütmise voolikud jooksevad ukse ümberehituse tõttu risti üle käigukasti ja üsna mõtetu on taastada nende ümberehituse järgne paigutus. Igastahes torude paigutamise idee peab mingil hetkel tulema, muidu jääb salong külmaks ja talvel nääripuule sõita ei saa.
Kokkuvõttes on mitu kuud tegeletud mingisuguste määrivate nokkimistega ja silmaga nähtavat edasiminekut toimunud ei ole. Külamehed, kes asja kaemas käivad, ei usu, et me ikka korralikult tööd teinud oleme, sest buss seisab ikka samas kohas ja sama kurvalt.
Õige pea aga lähevad asjad rõõmsamaks, sest algavad kere tegemise tööd. Kerega ei saanud enne tegeleda, kui tehnilised probleemid lahendatud, ega siis buss pole mingi sõiduauto, et tõstad aga kapoti üles ja vaatad, mis seal all on. SKV Katrineholmil on kõik süsteemid needitud kerepaneelide all peidus ja igapäev pole mõtet töötavat tehnikat passida.
Järgmisel korral näitame ehk keretöödest värvilisi pilte ka ja räägime lähemalt veel ühest samasugusest Rootsis asuvast bussist, kellega me interneti vahendusel tutvusime ja doonoriks kutsusime. Kui lumi lõplikult ära sulab, sõidabki soetatud doonoribuss meie hoovile, et igasugu vahvaid ja isegi Rootsis haruldasi vidinaid loovutama asuda.
Siin väike stiilinäide, igal korralikul Volvol on taga RIIV!
Tööd teeme ikka korralikult kellast kellani ja väga lühikeste lõunapausidega, aga töö on selline, mis ei tekita kohe kuidagi suure edasimineku tunnet. Isegi pilti pole millestki teha, et kallitele lugejatele näidata.
Igastahes seis on selline, et meie hea sõber ja traktorite parandaja Viljar sõitis külmal nädalavahetuse hommikul kohale, võttis oma bussikese töösooja mootori ümbert auravad tunked, tõmbas need enesele selga, pani pläru ette ja hüppas pea eest kanalisse. Sugugi mitte niisama, vaid ikka selleks, et kõik torud igaks juhuks välja vahetada. Kütuse torustik oli mitmest kohast lapitud ja see sai tervenisti uus veetud. Salongisoojenduse- ja õhutorudega oli veidi keerulisem lugu, nimelt on see buss tehasest väljunud vasakpoolse uksega, mis 1967. aastal on ehitatud ümber parempoolse liiklusega teedel tarvitamiseks. Seega kõik torud, mis jäid ukse ehitusele ette või on ukse tarvis paremale veetud, olid omavahel lihtsalt sõlmes. Toru veeti sealt, kust lihtsam tundus. Õhutorud jätsime nii nagu ümberehituse käigus need paigaldatud olid, lihtsalt torud ja voolikud enesed vahetasime uute ja kindlamate vastu. Avariikraan jäi vasakusse seina, endise ukse kõrvale, kus algne koht oligi ja uks ise paremas pardas sõidab nüüd ilusasti vusinaga kinni ja lahti. Igastahes peale õhu süsteemide korrastamist näitab aparaat stabiilselt 7 atsi, mis on vähese õhutarvidusega vanaaegse bussi juures tubli tulemus ja pidurid võtavad ka üsna jõuliselt.
Jahutusvedeliku torustiku konstrueerimiseks oleks veel suuremat inspiratsioonipuhangut tarvis, sest väike ring on nagu ta tehasest välja mõeldi, aga salongi kütmise voolikud jooksevad ukse ümberehituse tõttu risti üle käigukasti ja üsna mõtetu on taastada nende ümberehituse järgne paigutus. Igastahes torude paigutamise idee peab mingil hetkel tulema, muidu jääb salong külmaks ja talvel nääripuule sõita ei saa.
Kokkuvõttes on mitu kuud tegeletud mingisuguste määrivate nokkimistega ja silmaga nähtavat edasiminekut toimunud ei ole. Külamehed, kes asja kaemas käivad, ei usu, et me ikka korralikult tööd teinud oleme, sest buss seisab ikka samas kohas ja sama kurvalt.
Õige pea aga lähevad asjad rõõmsamaks, sest algavad kere tegemise tööd. Kerega ei saanud enne tegeleda, kui tehnilised probleemid lahendatud, ega siis buss pole mingi sõiduauto, et tõstad aga kapoti üles ja vaatad, mis seal all on. SKV Katrineholmil on kõik süsteemid needitud kerepaneelide all peidus ja igapäev pole mõtet töötavat tehnikat passida.
Järgmisel korral näitame ehk keretöödest värvilisi pilte ka ja räägime lähemalt veel ühest samasugusest Rootsis asuvast bussist, kellega me interneti vahendusel tutvusime ja doonoriks kutsusime. Kui lumi lõplikult ära sulab, sõidabki soetatud doonoribuss meie hoovile, et igasugu vahvaid ja isegi Rootsis haruldasi vidinaid loovutama asuda.
Siin väike stiilinäide, igal korralikul Volvol on taga RIIV!
Tõnu Piibur
5116265