[Väravamehaanik]

Me oleme siin garaazis ühed ütlemata tervislike eluviisidega noormehed. Kuna me ei suitseta ega joo uimastavaid jooke, ärkame vara, ei vaata võõraid naisi, maksame makse, siis sellevõrra rohkem aega ja raha jääb meil vanatehnikaga tegelemiseks. Ainult jumal on see, keda me ei karda ja teeme tööd ka kristlikel pühadel ja viimsepäeva laupäeval.

Ausalt öeldes on mootor Kuusalu AB alumiiniumbussil ainuke täiesti uus detail. Nimelt pakendist võetud uus originaalmootor, millel mitu miljonit ressurssi veel läbi vaja sõita. Isegi ükski uus buss pole meie rajoonis nii uus, seega mäkke lendab see buss kui lüpsik sarves noorloom ja mingit tossu küll torust välja ei puhita.
Enne vanabussinduse juurde asumist sai peetud ikka mitu motivatsioonikonverentsi maha ja jõutud pappi, aega ja võimalusi kokku rehkendades tulemusele, et bussil peab olema raam, diiselmootor ja sirged klaasid. Kõik muu tuleb käepäraste tööriistade ja vabade nädalavahetustega. Oluline oli ka kohtade arv, sest suuremad investeeringud võiksid elu lõpuks ka mingis mahus tagasi tiksuda. See ei ole muidugi eesmärk omaette, aga üksipäini 66 aastat garaazis 66 kohalist bussi nühkida ei tundu ka eriliselt elatud eluna.
Ehk siis on plaanis jääda igati soliidseks ja mitte kummarduda mäkketõusul rooli kohale. Kusagil ajusopis vasardab vastutus, ehk siis kohutavalt kerge on teha asi odavalt ja poolikult valmis, sõita tahmase seltskonnaga simmanilt simmanile ja rikkuda ära kogu Eesti vanatehnikaliikumise maine. Teine variant on teha asju läbimõeldult ja järgida postituse esimeses lõigus loetletud põhimõtteid.