[Väravamehaanik]

Nii!
Tegin mitu pilti hõbedaseks värvitud katusest, seejärel koputasin fotokat vastu lauda, sest midagi polnud pildi pealt näha. Tegelikult ei saanudki miskit näha peale suure halli ekraani, sest välguga hõbedast bussi katust pildistades varieerub ainult välgu asend ekraanil ja muu on servast servani üks hõbedane katus. Sestap ma neid pilte siia ka ei riputa, sest milleks risustada serveri mahtu üleni hallide piltidega, mis ülatuvad kuvari servast servani.
Vahekokkuvõttena aga esitaks hoopis majandusteemalist hala, sest minu kirjutamise hetkel tegeleb valitsus rahandusministri vahetamisega ja seega rahast rääkimine oleks nagu päevakohane.
Puht tehnoloogilisest aspektist lähtuvalt oleme jaganud sarnased tööd pooleks, lihtsalt sellepärast, et oleks parem ülevaade tehtavast ja kogumahtu ei pruugi terves peas suuta hallata. Jagatud on üsna loominguliselt: ülemine pool-alumine pool; tagumine ots-esimene ots; vasak-parem; põhjad-seljatoed; aknad-luugid; alumiinium-klaasplast jne. Ehk siis üsna sarnaseid töid on tehtud erinevatel aegadel ja kui on lastud teha kellegil teisel, siis on lastud teha erinevatel tegijatel. Kõike ju ise ei ole mõtet leiutada, kui keegi ütleb, et ta on vastava ala spetsialist ja on nõus mingeid töid tegema ja kui juhtumisi on ka taskus talle maksmiseks sobiv summa, siis on ju kõik okei.
Üsnagi kummaliseks hakkab asi kätte minema nüüd, kus hakkavad selguma sarnaste tööde hindade võrdlused erinevate tegijate lõikes.
Kui esimese osa eest mingi spetsiifilise töö puhul küsis proffessionaalne tegija 8000 krooni (loomulikult sai ka makstud), siis umbes sama arvestusega sai töö pakutud ka teise osa tegijale. Teise osa tegija tegi töö ära, sama hästi kui esimese osa tegija, kloppis käed pükstesse puhtaks ja küsis 500 krooni...
Samasuguseid võrdlusi on veel suurusjärgus 8000 krooni=200 krooni ja 6000 krooni=200 krooni.
Igastahes on bussi ehitamine teinud meid oluliselt targemaks. Kõikide summade juures on olnud erinevad suhtlejad, kui hinda küsin mina, kes ma näen loomulikult hea välja ja jätan endast soliidse mulje, siis on see kõrgem hind. Kui aga hinna lepib kokku meie esindaja, kellel on jalas võidunud teksad ja lääpas Karhu M-id ja sõnagi ei räägita vanaaegse bussi restaureerimisest, vaid ainult materjalist ja tööde mahust, siis on see odavam hind.
Loomulikult olen süüdi ainult mina, et kogu bussiehituse majanduspoliitika ei olnud algselt nõnda üles ehitatud, et meeldivad inimesed (mina) tegelevad müügiga ja rõvedad parmotid tegelevad ostuga. Igastahes elagu majanduskriis, bussi jurres on tööd piisavalt ja vastavalt tujudele võime enda tunnihinnet korrutada suvalise koefitsendiga ja suurest tööst rõõmu tunda. Pärast määrame kogu projekti maksumuse ka siis vastavalt 8 miljonit=50 tuhat krooni, kui see üldse kedagi huvitama peaks.

Kogu see mõtisklus oli mõeldud õpetuseks kõikidele Ikaruse, Kubani, Paz ja LAZ-i ehitajatele. Kui raha on, siis see võetakse käest ära ja kui raha ei ole, siis polegi vaja, tööd saab ikka mõnuga teha.

PS Lilla doonorbuss on viimati sõitnud liini veel 1982. aastal, vähemalt nii selgus salongis olnud paberitelt. Ettevõtteks oli Länstrafiken. Ilmselt sõitis ka liinil nr 47- Kvikkjokk-Jokkmokk http://www.ltnbd.se/se/Tidtabeller.asp Ilusa ilmaga võiks isegi sellise nimega kohti külastada.