[Väravamehaanik]

Oli kena nädalavahetus ja muuhulgas sai vana kolhoositöökoja seina äärest ellu äratatud päevinäinud nõukogude hüdropress. Pritsis teine õli igasse ilmakaarde ja pressis kõik kõverad stanged, pakiraamid ja muud lopergused detailid sirgeks tagasi. Iseenesest ei olnud tegu just märkimisväärse sammuga bussiehituse juures, aga kui ennist tuli juba jutuks, et kui mitu meest asjaga ametis on? Siis pühapäevahommikune hüdropressilugu tõi eriti ilmekalt esile asjaolu, et konkreetselt pressimisega tegeles kaks meest, aga pressimist käis erineval hetkel vaatamas neli meest. Hiljem tuli veel kaks meest, kes küsisid: "kas me pressisime selle pressiga?". Seega oli otseselt ja kaudselt hüdropressi töödega seotud kaheksa meest, keset kena pühapäeva hommikut.

Peale lõunapausi keevitasime mitme tunni vältel kõik stangedesse tehtud valed augud kinni, mitte et me aeglased keevitajad oleks, aga lihtsalt auke oli palju. Iga endine bussijuht, kes miskit stange külge riputas, puuris uue augu. Enne õigete aukude tuvastamist tuli muidugi üksjagu ajalugu uurida, et kogemata õiget auku kirehoos kinni ei keevitaks.
Õhtul tegelesime klassikaga, ehk nühkisime läikima ja kruttisime kokku roostevabadest liistudest koosneva iluvõre. See on selline detail, et kui see on küljes, siis tundub buss peaaegu valmis olevat. Igastahes on tegu klassikalise enesepettuse vormiga, samasse kategooriasse kuuluvad ilukilpide ja mp3 mängijate paigaldamised. Peale seda kulub vähemalt tund, et seda ilu iga külje alt vahtida. Teile me pilte sellest toredast päevast ei näita, sest katsu sa ühe käega bussi stanget hüdropressi all kinni hoida, et teises käes fotokat klõpsida, või katsu sa pimestavat keevitamist või silma võrkkesta kahjustavat iluvõre läikimist kuidagi pildile saada.