[Martti]

Esimeseks sammuks lihtsalt kurtmisest edasi võiks Martti või keegi teine selles tekstis mõned lüngad täita. Mulle isiklikult jäävad esimese hooga arusaamatuks taotlev organisatsioon ja ausalt öeldes on ka valdkond väga ähmane, kõikudes siin teema käigus sujuvalt bussidest pläskude ja jumal teab milleni. Kaasrahastamise allika võiks ka läbi mõelda muidugi.

Tead, Jesper, minu vanatehnika huvi lõppes tegelikult millalgi 2006 aastal. Ma loodan, et Sa ikka selle teema oled läbi lugenud, sest just sealt vaidlus algas, ja sellepärast siin põhirõhk bussidel ongi.
Alates 2006. aastast meeldis mulle mutrivõtme asemel rohkem käes hoida kaamerat, ja praeguseks on huvi vanatehnika vastu lihtsalt nii palju, et kui Ford T liikluses vastu tuleb, siis vormistan selle kvaliteetseks pildiks, mitte ei tooda kvantiteeti. Mõnikord satun garaaþi ka, aga seda suhteliselt harva(kogu tehnika on muidugi katuse all ja kuivades tingimustes). Üldiselt käin üle Eesti otsimas "situatsioone", olgu need siis liiklusest või "nostalgiline atribuutika", mis Keeleinspektsiooni kiuste seni alles on jäänud...

Kui oleksin fotograafia asemel valinud bussi taastamise ja ostnud 30k maksva kaamera komplekti asemel kaks roostes Ikarust, kas sellisel juhul oleksin sama kõva vend kui Edr ja saaksin Väravamehaaniku "kaitsva tiiva" alla, või peaksin siin enne poolteist aastat Teil kõvaks ajama?
"Riikliku toetamise"(kas siis euroteotus, või Eesti riigi poolne) tõin teemasse sellepärast, et Ikarus 250 mehel ka mingi lootus tekiks, aga nagu foorumlase krss kirjutisest selgub, siis egoismipõhise e. ühemehe projekti toetamine on kaheldav.
Endale ma raha ei taotleks(seetõttu ei oska ka sinu antud lünki täita), kuna uhkus lihtsalt ei luba kuskilt kerjata. Kõik asjad, mis praegu käsil, suudan ka finantseerida. Kõik raha, mis teenin on oma, ja ükski pank midagi ei nõua.

Võtame võrdluseks Kuusalu autobaasi Volvo SKV Katrineholm 1962 ja Edr-i Ikarus-250.12 (1978a.)
Volvo on eeskujulik projekt, mis on 1,5 aastaga korralikult ette võetud. Buss lahti harutatud, värvitud ja ootab komplekteerimist. Ja selle tegevuse juures on avalikult vaatamiseks galeriisse pandud 26 pilti(kas üldse on rohkem tehtud?).
Ikarus oli 2006 aastal sõidukorras, praeguse seisuga ei ole Edr seda enam isegi käima saanud, rääkimata plaanitud roostetõrjest või taastamisest. Pilte on avalikult vaatamiseks galeriisse laetud kahe ja poole aastaga 1025 pilti ja midagi muud peale jutu tehtud polegi.
Üldiselt olen arvamusel, et "surnult sündinud projektid" tulebki juba eos kinni keevitada, muidu saamegi aastaid lugeda heietusi, kuidas rooste sööb, ilukilbid on roostes ja poole aasta kindlustus on astronoomiline.
Varem on verbaalselt talle juba heaolu loodud, kiidetakse lausa taastamise eest, aga põhimõtteliselt ainult omamise eest, sest tegevust pole siiani näha olnud. Kui juba heaolu tingimustes ei suudeta midagi korda saata, siis tulebki verbaalselt keevitada, et härral ka midagi kotma hakkaks, kui palju ette on võetud ja mida see nõuab. Praegusel juhul tuleks teha põhimõtteline valik, kas Ikarus või pildivorpimine, valiks peaks olema lihtne, sest mõlemad valikud on head. Kui kolme aasta jooksul on selgeks saanud, et mitut asja korraga teha ei suuda, milleks siis vastu tuult sõuda?
2006. aastal oli Ikaruse taastamises perspektiivi, praegu(3 aastat õues seismist) ma seda enam ei näe, ja jään endale kindlaks: "Enne jõuavad inimesed Kosmoses lähema tähesüsteemini, kui see buss korda saab." Vähemalt mitte praeguse "projektijuhti" diktaadi all.
Tehke sellest parem Ytra buss, sealsetel tegelastel on ju käed-jalad otsas, kõrvade vahel ka tuul ei tohiks väga puhuda, moodustate "MTÜ Ikaruse süviti tundmaõppimine" ja taotlus teele... Sellisel juhul poleks muidugi Ikarusel ainuomaniku, vaid osanikud, aga kui selline variant ei sobi, siis kilo hinnaga saab lõpuks ikka lahti...