30-08-2009, 23:06 PM
Välised tööd on valmis jah. Juhi juures lisavarustusena asuva popi tuhatoosi peame vist Kotermanile kinkima.
Lõppenud nädalavahetusel sai lakke löödud uus vineer. Vana oli mingisuguse tapeediga üle kleebitud ja lisaks olid lakke lõigatud igasugu mõtetuid auke. Peale seda kui ma olin kolm päeva järjest üritanud originaal vineeri puhtaks saada, sai ka restaureerimise isu otsa. Kui kui kolm päeva järjest viibida mingis imelikus poolkükkis asendis ja silmnäo kõrgusel rällakaga endale mingisugust sodi peale nühkida, siis tundub uue lae tegemine palju odavam ja mõistlikum kui originaali restaureerimine.
Igastahes sai kogu originaal lagi alla kistud. Asjatundlik lugeja küsiks kohe, et miks seda lage siiani üleval hoiti? Põhjuseks oli teadmatus, kuidas painutatud vineerist lae ehitamine pidi välja nägema ja milliseid töövõtteid pidi kasutama, et vineeri painutada 90 kraadi ja nii, et see ilusasti sirgelt pidama ka jääks.
Tegelikkus osutuks aga ülimalt primitiivseks lahenduseks. Nimelt on salongivalgustuse rea ülemise servas soon, kuhu kolmekihilise vineeri serv sisse lükatakse ja seejärel ülejäänud servadest alumiinium karkassi sees asuvate puitliistude sisse kinni naelutatakse. Teadupoolest paindub kolmekihiline oksavaba vineer ühte pidi väga hästi ja kui kõik servad on kindlalt fikseeritud, siis moodustub päris tugev konstruktsioonielement vineerist enesest. Õhuke vineer hoiab tänu paindele väga jõudsalt kogu lae soojustusmaterjali ja kokku seitset kõlarit.
Mitme aastane peavalu lae taastamise teemal, lahenes umbes viie tunniga. Nii kaua võttis aega kogu uue lae paigaldamine.
Häbiga pean tunnistama, et vahepeal käis peast ka läbi idee minna originaalist natuke mööda ja petta reisijaid papist või PVC-st laega, aga andke andeks, ega Rootsi insenerid väga lollid polnudki, me lihtsalt ei teadnud piisavalt nippe. Tuleb tõdeda, et originaali järgi täpselt õigest materjalist on palju mugavam asju teha, kui mingit muud käkki kokku keerata.
Kogu bussi "liinile saatmise" tähtajaks on 2010. aasta jaanipäev, enne pole põhjust lilledega ehmatada. Kui tähtajaks hakkama ei saa, siis lähen, nagu Kuusalu vanasõna ütleb: kraanajuhi kursustele.
Lõppenud nädalavahetusel sai lakke löödud uus vineer. Vana oli mingisuguse tapeediga üle kleebitud ja lisaks olid lakke lõigatud igasugu mõtetuid auke. Peale seda kui ma olin kolm päeva järjest üritanud originaal vineeri puhtaks saada, sai ka restaureerimise isu otsa. Kui kui kolm päeva järjest viibida mingis imelikus poolkükkis asendis ja silmnäo kõrgusel rällakaga endale mingisugust sodi peale nühkida, siis tundub uue lae tegemine palju odavam ja mõistlikum kui originaali restaureerimine.
Igastahes sai kogu originaal lagi alla kistud. Asjatundlik lugeja küsiks kohe, et miks seda lage siiani üleval hoiti? Põhjuseks oli teadmatus, kuidas painutatud vineerist lae ehitamine pidi välja nägema ja milliseid töövõtteid pidi kasutama, et vineeri painutada 90 kraadi ja nii, et see ilusasti sirgelt pidama ka jääks.
Tegelikkus osutuks aga ülimalt primitiivseks lahenduseks. Nimelt on salongivalgustuse rea ülemise servas soon, kuhu kolmekihilise vineeri serv sisse lükatakse ja seejärel ülejäänud servadest alumiinium karkassi sees asuvate puitliistude sisse kinni naelutatakse. Teadupoolest paindub kolmekihiline oksavaba vineer ühte pidi väga hästi ja kui kõik servad on kindlalt fikseeritud, siis moodustub päris tugev konstruktsioonielement vineerist enesest. Õhuke vineer hoiab tänu paindele väga jõudsalt kogu lae soojustusmaterjali ja kokku seitset kõlarit.
Mitme aastane peavalu lae taastamise teemal, lahenes umbes viie tunniga. Nii kaua võttis aega kogu uue lae paigaldamine.
Häbiga pean tunnistama, et vahepeal käis peast ka läbi idee minna originaalist natuke mööda ja petta reisijaid papist või PVC-st laega, aga andke andeks, ega Rootsi insenerid väga lollid polnudki, me lihtsalt ei teadnud piisavalt nippe. Tuleb tõdeda, et originaali järgi täpselt õigest materjalist on palju mugavam asju teha, kui mingit muud käkki kokku keerata.
Kogu bussi "liinile saatmise" tähtajaks on 2010. aasta jaanipäev, enne pole põhjust lilledega ehmatada. Kui tähtajaks hakkama ei saa, siis lähen, nagu Kuusalu vanasõna ütleb: kraanajuhi kursustele.
Tõnu Piibur
5116265