[kopraonu]

Nii siis kuna mitme tuttava ja sõbra soovil panen oma projekti ka siia foorumisse üles. Olen teda vahelduva eduga teinud, lugeda saab ka siit
http://www.volga.ee/modules.php?name=For...09&start=0
Osa teksti on siia kopeeritud, sest ei jõua kõike sõna sõnalt uuesti kirjutada.
Enne kui jõuame selle looni siis foto milline nägi masin välja 2005.a maikuul alguses enne minuni jõudmist:


PROJEKTI EELUGU
Pärast seda kui olin juba pikemat aega Eesti Volga seltsi kodulehekülge külastanud, hakkasin märkamatult huvi tundma Volgade vastu. Mitte lihtsalt huvi või sümpaatiat kui pigem tahtmine kummutada müüti Volgadest kui aegunud ja palju kütust tarbivatest autodes.
Peagi hakkasin märkamatult sirvima Volgadega seotud kuulutusi, nii neid, mis internetis kui ka neid, mis ajalehtedes. Volgasid pakuti igasuguseid, alates päris rontidest* (mõned dokumentideta ja enamasti halvasti hoitud), kuni täiesti restaureerituteni. Aga hinnad olid korras Volgadel üsna kõrged.
Alguses oli plaan osta GAZ 21 selline must ja põdraga kapotil või hoopiski helesinine GAZ 2410.
Kuid selliste autode omamine oli peaaegu võimatu, sest GAZ 21 on minu mõistes ülikallis ja helesinine GAZ 2410
haruldane. Tundus ,et Volga ostmine oli siis pigem kauge unistus, kui reaalsus.

NB! * Sõna ront all on mõeldud peaaegu kasutuskõlbmatut või väga amortiseerunud autot.

PIME ÕNN
21. märtsil kõndisin Elvas mööda Kirde tn ülespoole Eha tn suunas, tavaliselt ma seda teed koju jõudmiseks ei kasuta. Aga mulle meenus üks valge GAZ-24, mis asus sellel tänaval ja mind huvitas kas ta veel alles on. Olin vaid paarkümmend meetrit kõndinud kui natuke lume alla mattunud Volga juba paistis. Auto tundus välisel vaatlusel väga korras, kuid kas omanik on nõus seda müüma, sellest polnud mul veel õrna aimugi.
Märkasin kahte meest auto lähedal olevas maja hoovis tegutsemas. Minu esimene mõte oli, et
küsiksin huvi pärast , kas see Volga müüa on. Kuid äkki kadus mul julgus küsima minna (tagantjärgi ei oska põhjust nimetada).
Läksin siis koju, kuid see Volga jäi mu hinge ja mõtetesse ning see auto ei andnud mulle rahu. Pärast 10 minutit järele mõtlemist otsustasin tagasi minna selle maja juurde ja küsida tolle seisva Volga kohta. Kaotada polnud mul tegelikult midagi. Läksin siis natuke ebaleva olemisega selle maja juurde kus Volga seisis ja nägin seal üht meest garaa�i juures askeldamas. Läksin lähemale ütlesin tere ja küsin kas Volga müüa on. Ning oh imet, Volga oligi müüa ja üsna mõistliku hinna eest. Ning mis veelgi parem auto oli 99% ulatuses originaal. Vestluse käigus auto omanikuga selgus, et auto oli kuulunud Tartu rajooni Side-ülemale (mõeldud on telefoni võrku). See oli veelgi parem, autol oli ka ajalooline väärtus. Üks pool tundi sai väljas auto omanikuga juttu aetud Volgadest ja muudest nõukogude auto markidest. Vestluse käigus selgus, et Volga oli ta ostnud mõttega see taastada, kuid paraku jäi see projekt seoses teiste asjadega ja ajapuudusega pooleli.
Lõpuks jõudsin järeldusele, et selle Volga peaksin ära ostma. Kuid küsimus oli millal, sest siis kimbutas mind krooniline raha puudus. Andsin auto omanikule oma kontakt andmed ja läksin teist korda siis koju.
Olgugi ,et Volga oli peaaegu käe ulatuses oli veel pikk tee selle omandamiseni minna.
Terve päev möödus rahulolus.

PIKK OOTAMINE
Möödusid märts, aprill ja lõpuks jõudis kätte mai kuu, kuid mingit edasi minekut polnud.
Raha polnud mul veel ikka koos ja kui midagi saingi läks see kohe millegi muu peale ära.
Tundus, et Volgat polnud nii lihtne omandada (osta) kui arvasin. Vahepeal mõlkusid mõttes juba
GAZ 53, Moskvit� 412ie ja VAZ 21011. Viimased kolm olid tunduvalt odavamad kui GAZ 24.
Peaaegu iga päev sai mööda käidud sellest majast kus see Volga seisis ja mõtlesin kuna tuleb see
õige hetk ometi, millal ma selle autoga sõita saan.

LÄBIMURRE
Aga siis 23 mail tuli kaua oodatud läbi murre. Pärast pikka ootamist otsustasin huvi pärast omanikult küsida, kas Volga veel alles on. Lisaks otsustasin seekord Volgaga põhjalikumalt tutvuda.
Vaatasin siis Volga põhjalikud üle ja selgus, et Volga värvkatte vajab uuendamist,
salong korrastamist ja lisaks veel üht-teist teha. Need tööd olid mulle jõukohased ning isegi kui peakski probleem tekkima siis saab (alati) abi küsida. Mul polnud vaja muretseda keevitamise ja rattakoobaste
seisukorra pärast. Tundub uskumatuna, et 6 aastat väljas seisnud auto nii heas korras on.
Kuid üks küsimus jäi tookord õhku rippuma: kas Volga ikka käima läheb?
Lisaks andis mulle lähisugulane vajaliku summa raha, et see Volga ära osta. Ta ise nimetada
seda omapoolseks kingituseks 12.klassi lõpetamise puhul.
Helistasin veel sama päeva õhtul omanikule ja ütlesin, et ostan selle Volga kindlasti ära.

OTSUSTAVAD PÄEVAD
Oli reede õhtu ja mul helises telefon, sealt kõlas Volga omaniku hääl. Nimelt kutsus ta mind Volgaga proovisõitu tegema. Eelnevalt olime kokkuleppinud, et mingil lähipäeval paneb ta
Volga käima ja helistab siis mulle. Läksin siis kohale ja keerasin süütevõtit ja Volga käivituski.
Omal jõul suutis auto ilma mingisuguste tõrgeteta sõita.
Samal päeval leppisime kokku, et teeme laupäeval (28.05) omaniku vahetuse ära.
Laupäeva hommikul kell 7.00 ärkasin üles, et 8.00 kokkulepitud kohta minna. Plaan oli hommikul
Nii võimalik kui ruttu Tartu ARKs omaniku vahetus läbi viia.
Probleem oli selles, et Volga omanikul polnud juunikuus enam aega ja muidu veniks asi liiga kaugele.
Tahtsime olla kohal nii varakult kui võimalik, et vältida pikki järjekordi. Vahepeal (paar päeva tagasi)
oli Volga omanik kutsunud ARK-ist inspektori, et Volga kerekoodid üle kontrollida.
Pärast Tartu ARK-s toimunud omaniku vahetust jäi üle vaid auto ära tuua. Elvas rääkisin veel Volga omaniku isaga (endine taksojuht ja peamiselt Volgaga töötanud), lubasin talle, et hoian Volgat iga hinna eest tervena (ei tee avariid ja ei lõhu laiali).Samuti luges ta mulle ka n.ö sõnad peale, et ma ei kihutaks ja muid lollusi selle masinaga ei teeks.
Aga see kõik on ju mõistagi vajalik, sest küllalt on neid, kes ostavad endale auto ja ühel hetkel avastavad, et ei
suuda seda juhtida (eriti siis kui asjad kipuvad käest minema: nt. Avarii ohtlik olukord)
Siis märkasin kurbust vana taksojuhi silmades. See on kõik arusaadav, sest kes tahab oma Volgast nii lihtsalt loobuda. Pealegi oli selle Volga ostmise idee tulnud just omaniku isalt.
Pärast lõunaks jõudis auto minu maakodu hoovi. Viisin kuuri alla varu stanged ja läksin Elva tagasi.
Meeleolu oli ülihea, kui üks nüanss välja arvata, oli kõik ideaalne.

SISSEJUHATUS EELSEISVAKS REMONDIKS
Vaatasin oma Volga põhjalikult üle ja avastasin, et pagasiruumis ja mattide alla oli tekkinud vesi. Oli selge, et
see oli sinna sattunud viimaste vihmadega. Võtsin matid välja ja kuivatasin salongi põranda ja pagasiruumi ära. Pagasiruumi ühe külje õnaruses olid veel kevadised sulamis veed, mis tuli välja kühveldada.
Salongi põrandale oli vesi tulnud/ valgunud läbi katkiste uksetihendite.
Probleemideks olid vasakpoolne esiratta logar, mis oli lahti, pagasiluuk, mis oli värvist lahti ja kohati pindmise roostega kaetud, parempoolne gabariidituli oli täitsa tuksis, lisaks ei põlenud ka parempoolne ülemine suunatuli, summuti kogumiskambri kärg? oli lahti ja kolises hirmsat moodi. Ning siin seal iluvead ja lahtine värv. Ja siis see salongi põrand, mis hakkas vaikselt käest minema. Kõik oli lihtsalt õudne.
Hoolimata vigade ja tööde arvust puhastasin auto seest ja väljast ära. Lisaks veel salongi lae, millel olid hallituse sarnased plekid. Need tulid küll veega maha, kuid salongi lagi jäi ikkagi kuidagi laiguliseks. Isolatsiooniks? pandud poroloon oli omadega laes läbi, samamoodi ka mürasummutus matid.
Vaja oli ka uut parempoolset tagumist piduritule helkurit, viimane oli ära pleekinud.
Koostasin vajalike tööde nimekirja, et saada aimu kui palju ja millises ulatuses tuleb neid teostada.
* Salongi põranda remont, rooste eemaldamine ja konserveerimine.
* Värvkatte uuendamine.
* Kroomitud detailide hooldamine.
* Põhja hooldus (pole eriti vajalik)
* Uus parempoolne gabariidituli.
* Uue esiklaasi paigaldamine
* Uus parempoolne tagumine piduritule helkur
* Vasakpoolne tagumine piduritoru (vajab välja vahetamist)
* Vasakpoolne esiratta logar (kinnitada)
* Uued mürasummutus matid
* Eemaldada kleepekad armatuurlaualt.
* Uued kojamehed
* Uued kummiribad
* Taastada radiaatori ribide avamise ja sulgemise hoob.
Kui veel esiklaasi paigaldamine ja piduritoru ära teha siis peaks juba ülevaatluselt läbi saama. Ka värvkatte
saaks kuidagi odavalt ja kähku ära teha. Aga siis poleks tegemist enam luksusliku sõiduauto vaid mõne
kokkulapitud käkerdisega. Ei, ei sellist autot ma ei taha, parem juba investeerida rohkem raha ja asi saab esindusliku.

JAMA KUI PALJU
Pärast seda kui olin käinud Tallinnas külas sm. Klabunovil ja tellinud endale vajalikud materjalid. Hakkasin otsima töökoda kus saaks teha oma Volgale põhjaliku remondi. Küsimus polnud niivõrd kohas kus
Volgat hoida, remontida või värvida vaid palju suurem probleem oli see kust ma saan vajalikud
tööriistad nagu drelli, taldlihvija jne, tööde teostamiseks.
Läksin endise Elva EPT territooriumile kus nüüd tegutseb oma 5-6 ettevõtet, teadsin, et ühes neist on olemas värviprits. Sain teada, et värvi pritsi saab väikse summa eest kasutada aga nõusolekut Volgat sinna angaari eeltööde läbiviimiseks tuua ma ei saanud. Seejärel suunati mind ühte kõrval olevasse angaari.
Läksin siis sinna ja ajasin sealse omanikuga natuke juttu. Aga seegi polnud nõus, ütles: pead ise vaatama kus selle auto tehtud saab meil on praegu järjekord.
Hea plaan läks mul nüüd vett vedama. Mõte teha Volgat kusagil tolmuse kuuri all heidutab mind kohe väga.
Iseenesest pole kuurialune mingi selline paik mida häbenema peaks, kuid viia läbi värvimis-tööd
väga kitsastesse oludesse pole just kõige targem tegu. Ja tööriistu, neid polnud mul üldse!
Ja siis veel see esiklaas ja need vajalikud detailid. Oh, misssuguse jama olen endale kokku keeranud.
Järgmisel päeval mõtlesin kõik uuesti läbi. Esmalt pidin alustama vajalike värvide, detailide ja töövahendite ostmisest. Helistasin ühele sõbrale kellel oli olemas drell, mida mulle laenata, seega vaja läks vaid otsakinnitatavat traatharja. Ruumi leidmise osas jõudsin järeldusele, et eeltööd tuleb teha äsja üüritud garaazis ja seejärel, kui see tehtud sõita värvimistöökotta. Viimane koht asus vaid paarisaja meetri kaugusel.
Kuid sellega polnud mu mured veel murtud. Klaas tahtis vahetamist, põhi tõrvamist jne.

See oli siis 2005.a, masin pidi 2005/06 aasta talve olema väljas,sest
ei mahtunud kuuri alla ära kahjuks.

Mõningad fotod:




Nende piltide peal paistab asi veel üsna ilus aga....tegelikkus oli ikkagi
üsna midagi muud.

2006.a viisin masina tuttava juurde ,et hakkaks seal puudusi ja
vigu likivideerima aga paraku suvi läks ,tuli sügis ja asjalood muuutsid
seal hoopis teises suunas.

2007.jaanuaris tõin auto Elva tagasi,sest sain garaazi mida varem ei olnud,
hakkasin asja kriitilise pilguga vaatama ja asi oli kaugel ilusast konspetsioonist, tööd tundus olema ikka...päris palju.
Uurisin kere lähemalt,et mida annaks seal üldse teha, värvi oli peetis, mõrasid täis pahtlit kohati mingi jube email värv peal ...ja,et sellega veel asjad ei lõppeks siis 7 kihit värvi ka autol seljas. Raske seletada misssugused emotsioonid mind valdasid siis.

2008.a mina ei tea,mis see oli aga hakkasin asjale lähenema seda moodi,et
muud moodi ei saa kui peab vana värvi totaalselt maha koorima, sest
mine sa tea,mis üllatused selle all varjus on.
Võtsin kuumapuhuri, värvieemaldamise keemia appi ja hakkasin otsast tegema.
Ligi kuu aega hullumeelet tööd,aga see 7 kihit maha tuli. Siis sündis ka plaan
kere liivapritsi viia,sest mõtlesin,et kui teha siis korralikult.

Mõned ebameeldivad üllatused , lisan ka fotod ühest kohast auto, kus värvi oli eriti palju lisatud.
           

---

Nii siis Jaanuariks 2009.a sai siis kerepealt see värv maha, sai
hakatud eemaldama ka seda imelikku möginat mida oli hoolega igale poole määritud aga mille all ka kohati rooste valitses. Foto pagasiruumist,
sellise kivikõva möginaga,mis tuli vaid vasarat ja pahtlilabitat kasutades maha.


Märtsi lõpus sai siis järgmiste asjadega tegelema hakatud, avastasin ka,et
garaazi katus lasi mõnusalt vett sisse nii,et kui ma ükskord reisilt koju tulin
ja garaazi ukse avasin siis oh üllatust nagu siseujula. Aga tänase seisuga on
see probleem likvideeritud, suvel tegin suur väljamineku ja lasin garaazile uue katuse panna vana oli üsna kehvasti tehtud.
Lõpuks siis sai ka asja kallale asutud:

Vedasin auto töökotta ja esmane töö kõik minema kere küljest mis veel küljes oli. Oma garaazis ei saanud teha kuna ruumi väha ja ei pääsenud ligi paljudele asjadele.

Et põhja alune oli mingi imeliku kleepuva ja haiseva möginaga koos mõtlesin,et eemaldan selle suurema osa sellest,et liivapritsiga oleks kergem teha.



Ja...siis üllatuse mida võis arvata,et aina tuleb:




Lõpuks siis peaaegu kuuaega tööd vaheldumise eduga ja kere
sai siis üle lastud liivapritsiga, katust ja tiibasid ei teinud,sest siis oleks ilmselt läinud plekk lainesse.Siin siis tulemused:



Ja peale happekrundi peale kandmist: