[xyzwt]

1) Selliseid (äärmiselt madala profiiliga) "kuulikindlaid" rehve saaks kuidagi kasutada vaid linnas, kus on sile asfalt - kui äärekivist üle sõita, siis selline madal rehv ei pehmenda teravat lööki ja velg läheb löögist lömmi või kõveraks, halvemal juhul lendab esisild üldse alt ära - kividest kubiseval ebatasasel maastikul ei kannataks sellistega üldse sõita.

Nõukogude kahveltõstukitel olid sellised rehvid all (õhuke kummiriba otse velje peal) - veidigi konarliku betoonpõranda peal sellise kahveltõstukiga sõites värisesid hambad suus, nagu Joss buldooseri kabiinis olles.

2) Pigem võiks jääda ikkagi "klassikalise" (kõrge profiiliga) kuulikindla rehvi juurde, kus rehv on ligi 10cm kõrge (välisläbimõõt 60cm, siseläbimõõt 40cm) ja on kummi täis valatud (õhu asemel on kumm) - sellistel säilib mingisugunegi äärekivi löögi pehmendamise võime - puuduseks on suuremast veeretakistusest (mida paksem kumm, seda rohkem ta energiat neelab) tingitud suurem kütusekulu.

Kuulikindlatel rehvidel on oluline nn "üllatusmoment": väliselt peaks nad sarnanema "tavaliste" rehvidega - kui pahalane on automaadi salve tühjaks lasknud, alles siis saab ta aru, et rehvid olid kuulikindlad, kuid selleks ajaks oled sa juba kaugemale saanud sõita.