[valdo]

Ratas raaminumbriga 7344 on valmistatud Tallinnas ETK jalgrattatehases millalgi 1940.a. kevadtalvel või kevadel. Rattal on kahe kõvera toruga raam kahe vahepulgaga, kandilise profiiliga vändad kinnituvad kiiludega. Ketiratas on tavaline "viisnurk", ajastule ebatüübiliselt on vänt ja ketiratas ühes tükis, st nad on kas kokku needitud või keevitatud ja neid ei saa üksteisest eraldada. Pedaalid on firmalt Uniom, millele viitab tolmukapsli otsas olev kilbi keskel asuv U-täht. Oma kujult on pedaalid ajastule tüüpilised, nende kummid on tavalise *******-kujulise mustriga.

Rattad on ajastule tüüpiliselt rantrehvidega, tagumiseks vabajooks on NSU. Sadulaks on kõvakatteline Lepper, tagumised vedrud on topelttoimega, eest läheb nahariba vedru juurde klambri alla. Sadulal tagasilt puudub.

Ketikaitse on ajastule tüüpiline. Helepruunid leistangiotsad on firmalt Hebie. Kett on ilma lukuta, lahtivõetamatut tüüpi, aga kuna tagakahvli ülaharu saab poltidega ka alt lahti võtta, pole ketti vaja lahti võtta, saab kinnisena vahetada. Rattal on kangidega esipidur, helkur on nn "punnsilm"-tüüpi.

Musta värvi raam on kaunistatud peente hõbedaste ja tumehallikas-siniste triipudega. Ülemise toru peal on trükitähtedega ETEKA, püsttoru peal sinisel väljal on ümar embleem. Umbes sarnane embleem kordub tagaporilaual. Galvaanikast on kasutatud nikeldamist, nii rataste kui ka porilaudade keskosad on kaunistatud poolläbipaistva rohelise laia triibuga, millede kummaski servas on kitsas must triip. Kodarate rummupoolsetel otstel on ristikulehekujuline embleem.

Kui ETK Original oli tehase nn luksmudel, siis ETEKA oli odavam nn tavamudel. ETEKA naisteratas erines Originalist järgmiste nüansside poolest:
1. Vabajooks oli Originalil Torpedo, ETEKA-l NSU.
2. Esikahvli pea ehiskapsli nikeldatud seelik oli Originalil sügav, ETEKA-l aga palju madalam.
3. Galvaanika oli ETEKA-l õhem (mulle tundub igatahes nii).
4. Esiporilaua alaosa oli Originalil külglaienditega, ETEKA-l polnud.
5. Sadul oli Originalil pehmekattega, ETEKA-l kõvakattega.

Konkreetne ratas on üsna hästi säilinud ja seisnud kõik aastakümned väga vähe kasutatuna. Kõik sõlmed ja laagrid on praktiliselt nagu uued ja rattakotis on tehases sinna pandud võtmed kasutamata kujul. Rattale tehases alla pandud rehvid on praktiliselt kulumata, sama võib öelda punasest kummist valmistatud sisekummide (lohvide) kohta. Laagrites on igal pool uue välimusega tehases pandud määre, nagu oleksid nad eile kokku pandud. Samas välimuses, st täiesti uue "näoga" on veljed rehvide alt.

Rantvelje rehvialune "õnarus" ei ole huvitaval kombel nikeldatud, vaid on värvitud hallikassinise kruntvärviga, umbes sellise tooniga, nagu on raamil tumedamad triibud. Ka porilaudade siseküljed on kaetud sama värviga, ka need nikeldatud ei ole.

Kõik kolm õlitusniplit (ratastel ja keskjooksul) on nn "tipuga kiivriga" tüüpi. Esiratta rummu (36 kodarat) võimalikke kirjasid ei ole ma oma laiskusest veel välja puhastanud.

Ratas on pisidetailideni säilinud algsena, kuigi mitte ka päris 100% komplektsena. Kadunud on kell, pumbaklambrid ja ka pump ise, samuti ühe pedaali tolmukapsel. Murdunud on porilauaembleem. Puudu on ka kleidivõrk. Valesid detaile rattal küljes ei ole, st kõik muu on algne.

Samas on ratas mingil perioodil seisnud niiskes ruumis ja saanud mitmeid niiskuskahjustusi. Nii kõik galvaanikaosad kui ka must värv on väiksemate mahakoorumiste ja roostelaikudega. Tõenäoliselt õnnestub valdav enamik värvist ja galvaanikast taastamisprotsessil säilitada roostet keemiaga seisma pannes.

Kindlasti tuleb uuendada tagavelje, ketiratta, väntade ja pedaaliosade niklikiht, sest seal on rooste tugevalt roninud galvaanika alla - selliseks jättes hävib kogu materjal aja jooksul üsna kiiresti. Mujal õnnestub roostetamine vast keemiaga seisma panna ja säilitada algne pinnakate veidi kahjustatud kujul. Värvitud detailide osas näib, et piisab rooste seismapanemise järel värviparandustest, vaid ehk esikahvli osas on see hetkel veel küsitav.

Pildid sellisena, nagu ma selle ratta sain, st enne igasuguseid töid selle juures: