[Väravamehaanik]

   
Nii nagu keskmisel Antsla jõulukuusel, peavad meiegi bussil põlema pirnid. Elektrisüsteem näis esmapilgul midagi hoomamatut. Kui võtta ette elektrikilp, siis näib bussi elektimajanduses tohutu küberneetika olevat. Tegelikult on aga elektrisüsteem palju lihtsam kui mõnel sõiduautol.
Kui vanadel nõukogude sõiduautodel on värvilised juhtmed pleekinud ja üsna raske on ajada värvi järgi juhtmeid taga, siis Volvo bussil on kõik imelihtne. Kere juhtmed on tähtede ja numbritega markeeritud ja alusvankril juhtmeid eriti polegi. Nädalateks planeeritud elektritööd said valmis pooleteise päevaga. Oleks saanud päevaga ka hakkama aga asi jäi materjalide taha. Nimelt on bussil väga täpselt paigas tulede pinged ja kui näiteks suunatule ringis on üks pirn vale võimsusega, siis tuled ei vilgu vaid põlevad ühtlaselt. Salongis on aga kõik valgustuse pirnid sellised, kus üks klemm on pluss ja teine miinus, ning korpus ei olegi klemmi eest. See omakorda tähendab seda, et kui pesasse toppida vale pirn, siis läheb süsteem lühisesse. Õiged pirnid tõi aga varustaja alles järgmise päeva lõunaks. Õnneks on kõiki asju saada, sest täpselt samu elektrimaterjale kasutatakse bussidel tänase päevani.
Saadavuse koha pealt juhtus sarnane lugu voldik-ukse aluse harjasega. See on see ukse küljes olev hari, mis pühib mööda trepi alumist astet kui ust avada ja sulgeda. Ma mõtlesin juba välja, kuidas ma sellise asja vanast põrandaharjast ja alumiiniumi ribast järgi teen, siis aga selgus, et see on siiani kasutuselolev materjal ja seda ukse alust harjast müüakse meetriste juppidena ja iga põhjamaade bussijuht lõikab kord aastas oma bussile uued harjad ukse alla. Nüüd on asi korras ja hobuse sabast tehtud hari pühib iga ukse liigutusega trepi ilusasti puhtaks.
Probleem on pigem selles, et miks ma ei teadnud alguses, et sellist asja võiks tellida? Nimelt on enamus Eestis olevaid busse tulnud siia pruugituna soojast Euroopast ja nende uksed avanevad väljapoole (kui on jäätunud, siis muidugi ei avane üldse). Külmades piirkondades, aga pannakse bussi uksed avanema sissepoole. See seletab ka asjaolu, miks Rootsi linnadevahelisel bussil on õhuga avatav voldik-uks, kuigi seda avatakse vähem kui linnaliinil ja odavam oleks tulnud käsitsi avatava ukse paigaldamine. Käsitsi ei saa aga kuidagi ust sissepoole avada. Nii et kõik on loogiline.
Kuna minu jutt on tihti segane ja pilte ka eriti oodata ei ole, siis vaadake seni muid vanaaegseid Rootsi busse. Mina oma koduses nahaalsuses tean juba väita, et sellel saidil olevad bussid ei ole kõik päris originaali järgselt restaureeritud, aga ma ei pea seda nende kuuldes nina peale laduma. Las tunnevad oma asjadest rõõmu, sellistena nagu need neil on.