[valdo]

... on ratas mingil perioodil seisnud niiskes ruumis ja saanud mitmeid niiskuskahjustusi. Nii kõik galvaanikaosad kui ka must värv on väiksemate mahakoorumiste ja roostelaikudega. Tõenäoliselt õnnestub valdav enamik värvist ja galvaanikast taastamisprotsessil säilitada roostet keemiaga seisma pannes.

Kindlasti tuleb uuendada tagavelje, ketiratta, väntade ja pedaaliosade niklikiht, sest seal on rooste tugevalt roninud galvaanika alla - selliseks jättes hävib kogu materjal aja jooksul üsna kiiresti. Mujal õnnestub roostetamine vast keemiaga seisma panna ja säilitada algne pinnakate veidi kahjustatud kujul. Värvitud detailide osas näib, et piisab rooste seismapanemise järel värviparandustest, vaid ehk esikahvli osas on see hetkel veel küsitav.

Hetkeseisuga on ratas lahti võetud täielikult elementaarosadeks, sh kodarad ratastest välja ja sadula nahaneedid lahti.

Tagavelje, ketiratta ja väntade pealt on vana nikkel keemiliselt maha võetud. Sellele järgnes mahuka ja väga aegavõva tööna mehaaniline lihvimine ja poleerimine, st ettevalmistus uueks galvaanikaks. Galvaanikauuendusse läksid ka pedaalid (kõik detailid), porilauatraadid, enamik kruvisid/mutreid/seibe, tagarumm ja esipiduri kangid. Lisaks ka kõik sadulaneedid. Ka need on praeguseks lihvitud/poleeritud ja ootamas uut niklit. Ajakulu nende detailide lihvimiseks/poleerimiseks oli umbes 50-60 tundi, st neli üsna pikka päeva, mil ma muude asjadega üldse ei tegelenud (OT: see töömahukus teebki tavaliselt galvaanikatööd kalliks).

Vana galvaanika sai alles jäetud esiveljel, esirummul, porilaudadel, leistangil, pidurisabal ja enamikel saduladetailidel. Seal sai kõik lahtikoordunud osad maha kraabitud, millele järgnes rooste mehaaniline mahakraapimine ja keemiline muundamine fosforhappe derivaadiga. Loodan, et see aine ronis ka kõikidesse pragudesse, st pani käimasoleva roostetamisprotsessi kinni. Mõtlesin algul ka tekkinud laikude katmisele tampoon- ehk kohtgalvaanikaga, kuid ei ole senini leidnud Eestist kedagi, kes seda tehnoloogiat või selleks kasutatavaid materjale pakub (OT - järgmiste projektide korral olen samade probleemide ees, st otsin jätkuvalt tampoongalvaanika materjalide/tehnoloogia pakkujaid).

Sel põhjusel tuleb mul need laigud katta hädapärase alumiiniumvärviga, millele järgneb säilinud nikliosa poleerimine ja lõpuks kogu detailide kaitselakkimine, et välistada niiskuse edasine kahjustav mõju detailidele. Hävinud laikude pindala on siiski vähem kui 3-4%, ülejäänud 96-97% galvaanikat on enam-vähem peal (sh ka porilauatriibud ja embleem).

Värvitud osadest (raam, ketikaitse, esikahvel) sai algsest värvist loobutud esikahvlil, kuna see oli tugevalt kriibitud ja tagatipuks oli kahvel veel veidi kõveraks kukutud. Praeguseks on vana värv eemaldatud, kahvel õgvendatud, paar mikropragu kinni keevitatud ning mõned väiksemad teravad mõlgid täis keevitatud ja maha lihvitud (mulle pahtel ei meeldi, ka siis, kui asi läheb värvi alla). Edasi järgnes fosforhappe-põhine roostesurm + happekrunt + täitekrunt + kaks kihti musta välisvärvi. Praegu ootab värskes värvis esikahvel ehisjoonte pealemaalimist.

Nii raamil (sh poltidega eemaldataval tagakahvlil) kui ka ketikaitsel sai vana värv alles jäetud, kuna see oli enamikes kohtades heas seisus ja alles oli ka enamik ehistriipe/kaunistusi. Kuid ka seal oli rooste paljudesse kohtadesse sisse-alla roninud. Roostelaigud ja lahtikoordunud kohad (mitte üle 3% pindalast) sai kõik hoolikalt lahti kraabitud/lihvitud, millele järgnes nende töötlemine fosforhappe põhise roostemuundajaga. Roostemuudaja sai riknenud laikudele peale kantud peene pintsliga, kuigi olen katseliselt kindlaks teinud, et 1930ndate aastate värvidele ja värvikaunistustele ta hävitavalt ei mõju (st värvkatet ei lõhu). Aga igaks juhuks ei mökerdanud ma sellega ära roostest kahjustamata värvipindu

Sellega sai kõik arenevad roosteprotsessid loodetavasti ka värvitud osade juures seisatud. Järgnes riknenud laikude kruntimine (jälle peene pintsliga), millele järgnes esimene parandatud kohtade poleerimine jämeda poleerimispastaga. Siis sai peene pintsliga riknenud laikudele peale kantud ka välisvärv (läikiv must). Tulemus vajab veelkordset (ja tõenäoliselt paljukordset) poleerimist, et uued värske värvi laigud ei oleks silmatorkavalt erinevad vanast luitunud värvist. Seda ei ole ma ETEKA raami juures veel ette võtnud, kuid oma kogemusist teiste uunikumidega tean, et vähemalt karjuva toonierinevuse vana ja uue musta värvi vahel peaks see kaotama. Teisisõnu - eemalt vaadates peaks jääma tervikliku värvkatte mulje. Samas jäävad lähedalt vaatamisel niiehknaa alles ja nähtavale vana ja uue värvi randid, aga sellega olen ma leppinud, st see on niisuguste värviparandamiste korral paratamatus...

Ka tean, et raami (paranduskohtade) poleerimine ehisjoonte ja embleemide lähikonnas tuleb läbi viia üliettevaatlikult, sest iga ettevaatamatu liigutus poleerpastase kaltsuga ehisjoone peal lihvib need jäädavalt minema. Nimelt on raamide ehistriibud maalitud peale väga katva värviga väga õhukeselt ning igasugune mahapoleerimine seal on kurjast. Seevastu must algne põhivärv on tavaliselt piisavalt paksukihiline ja sealt võib julgelt õhukese kihi maha poleerida. Tavaliselt olen ehisjoonte kohtadel poleerimisest üldse loobunud ja tegutsenud seal hiljem ning kergelt poleerivate kaitsevahadega, mis kaotavad luitunud välimuse, kuid jätavad kogu säilinud värviaine alles.

ETEKA raamil seisavad kõik need tegevused veel ees, kuid analoogia põhjal teiste isenditega tean, mis mind seal ees ootavad.

Tõenäoliselt järgnevad sellele kadunud ehistriipude lõikude tagasimaalimised. Igal juhul tuleb see töö ette võtta esikahvlil, mis sai üleni üle värvitud ja kust algne triibutus täielikult ju kadus. Ja ka tagaveljele tuleb (siis, kui see uue niklikihi all) ehistriibud (lai roheline, mille servades kitsamad mustad) tagasi maalida.

Annan siin teemas teada, kui olen nende töödeni jõudnud ja need tööd on nõudnud selliste tööoperatsioonide kasutamist, mida oleks kasulik ka teistel kaasfoorumlastel oma uunikumide taastamisel teada/kasutada.