17-01-2010, 01:56 AM
Loomulikult läheb paremaks, sest tööd lähevad järjest puhtamaks ja puhas on ikka parem olla.
Hetkel on käsil põrandakatte paigaldamine. RAF bussi ehituse juures õppisime, et see töö ei ole käparditele ja selle töö juurde tuleb lasta oskajad mehed. Muidu juhtub nii nagu kõikides Lasnamäe korterites või vanaemade esikutes, ehk teisisõnu põranda kattematerjal hakkab temperatuuri muutumisel lokkima ja lainetama. RAF bussis pidime istmed uuesti välja võtma, sest liimimine ei tulnud korralikult välja ja teist korda sama reha otsa astuda ei taha. Linoleumi paigaldamiseks on meil ehitaja Ahto, kellel on mingil seletamatul põhjusel viimasel ajal väga palju vaba aega olnud ja bussile põranda paigaldamine näis talle vägagi mokka mööda ettevõtmine olevat. Kui tahab - las teeb...
Linoka valimine oli üks paras ettevõtmine. Sai juba aasta tagasi materjal välja valitud, selline mis kõikide omaduste järgi oli oma struktuurilt kõige lähedasem tehases paigaldatule. Tegu siis klassikalise homogeense materjaliga, kas seda nimetatakse linooliks või linoleumiks, seda ei tea isegi, aga see on see sama materjal, mille sisse kunstiinimene kohe oma noa torkaks, et järjekordse graafikabiennaalil esineda. Igastahes aastatagune materjali valimine päädis nädal enne põranda tööde algust sellega, et kataloog, kus valik sai tehtud, oli aastaga ära vananenud ja samasugust asendusmaterjali tuli hakata uuesti Rootsist otsima. Leidsime, aga originaalist on uus materjal niipalju erinev, et on 0,5 mm õhem. Tegelikult oli vist lugu siiski selles, et ehituse buum on möödas ja siinne edasimüüja ei viitsinud meie pisikeste tükikestega tegeleda ja pakkus seda, mida laos oli, vähemalt jäi selline mulje.
Istmete tegu on üks paras tegu. Mina ei ole just suur bussis reisija viimasel ajal olnud, aga mulle tundub, et bussiga päris normaalsed inimesed ei sõida. Vaadates neid vanu istmeid, siis jääb mulje, et istme selja küljel olev käepide on sinna paigaldatud selleks, et taga istuja saaks sellest haarata ja ees istujat sõidu ajal ilge amplituudiga raputada. Selle tutvumismängu tunnistajaks on pilt ühest seljatoe raamist, mis tuli välja praakida.
Õnneks on vanakooli istmed kõik vineerist alusel ning samet, svamm ja kunstnahk, tuleb sinna lihtsalt klambrite ja naeltega kinni taguda. Kui ma oleks rähn Woody, siis oleks see töö ammu tehtud, paraku on pooled seljatoed veel toksida, samas jaanipäeva lõkete kuma juba paistab.
Hetkel on käsil põrandakatte paigaldamine. RAF bussi ehituse juures õppisime, et see töö ei ole käparditele ja selle töö juurde tuleb lasta oskajad mehed. Muidu juhtub nii nagu kõikides Lasnamäe korterites või vanaemade esikutes, ehk teisisõnu põranda kattematerjal hakkab temperatuuri muutumisel lokkima ja lainetama. RAF bussis pidime istmed uuesti välja võtma, sest liimimine ei tulnud korralikult välja ja teist korda sama reha otsa astuda ei taha. Linoleumi paigaldamiseks on meil ehitaja Ahto, kellel on mingil seletamatul põhjusel viimasel ajal väga palju vaba aega olnud ja bussile põranda paigaldamine näis talle vägagi mokka mööda ettevõtmine olevat. Kui tahab - las teeb...
Linoka valimine oli üks paras ettevõtmine. Sai juba aasta tagasi materjal välja valitud, selline mis kõikide omaduste järgi oli oma struktuurilt kõige lähedasem tehases paigaldatule. Tegu siis klassikalise homogeense materjaliga, kas seda nimetatakse linooliks või linoleumiks, seda ei tea isegi, aga see on see sama materjal, mille sisse kunstiinimene kohe oma noa torkaks, et järjekordse graafikabiennaalil esineda. Igastahes aastatagune materjali valimine päädis nädal enne põranda tööde algust sellega, et kataloog, kus valik sai tehtud, oli aastaga ära vananenud ja samasugust asendusmaterjali tuli hakata uuesti Rootsist otsima. Leidsime, aga originaalist on uus materjal niipalju erinev, et on 0,5 mm õhem. Tegelikult oli vist lugu siiski selles, et ehituse buum on möödas ja siinne edasimüüja ei viitsinud meie pisikeste tükikestega tegeleda ja pakkus seda, mida laos oli, vähemalt jäi selline mulje.
Istmete tegu on üks paras tegu. Mina ei ole just suur bussis reisija viimasel ajal olnud, aga mulle tundub, et bussiga päris normaalsed inimesed ei sõida. Vaadates neid vanu istmeid, siis jääb mulje, et istme selja küljel olev käepide on sinna paigaldatud selleks, et taga istuja saaks sellest haarata ja ees istujat sõidu ajal ilge amplituudiga raputada. Selle tutvumismängu tunnistajaks on pilt ühest seljatoe raamist, mis tuli välja praakida.
Õnneks on vanakooli istmed kõik vineerist alusel ning samet, svamm ja kunstnahk, tuleb sinna lihtsalt klambrite ja naeltega kinni taguda. Kui ma oleks rähn Woody, siis oleks see töö ammu tehtud, paraku on pooled seljatoed veel toksida, samas jaanipäeva lõkete kuma juba paistab.
Tõnu Piibur
5116265