01-02-2010, 23:19 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-02-2010, 23:26 PM ja muutjaks oli valdo.)
Ega ilusaid säilinud galvaanikas tükke 1930ndatest palju ei liigu. Aeg ja meie karm kliima on oma töö teinud. Algses galvaanikas on reeglina need asjad, mis on lahti võetud või mida pole muidu kasutatud ja mis on millegipärast kuiva pööningule või köetavasse konkusse pandud. Ülejäänud on reeglina vähem või rohkem viga saanud.
Kui laatadel, kuulutusekeskkondades jm silmad lahti hoida, siis ühtteist leiab, aga tuleb juba ette arvestada, et galvaanika ei ole perfektne.
Värvi versus galvaanikaga seostub veel üks eripära. Nimelt oli meie turul 1930ndatel aastatel "minek" galvaanikas velgede ja porilaudadega ratastel, samal ajal kui Saksas olid levinud värvitud variandid. Ja siis tehtigi meie turu jaoks galvaanika all olevad variandid, kohaliku turu jaoks teised.
Ja veel - veljed olid siin müüdavatel ratastel reeglina kuni 1941. aastani rantrehvile mõeldud, samal ajal kui Saksamaal mingi traatäärisele üle juba kusagil 1930ndate algul. Seega keskelt soonega rantäärisele mõeldud veljed - nn Westwood veljed - olid siin liikunud ratastel 1930ndatel masslevinud, Saksas pole neid aga peaaegu üldse. Esimesed korrad, mil ma Saksa laatadel käisin ja sealseid osi/rattaid vaatasin, olin ma neist nüanssidest üllatunud, nüüd olen sellega lihtsalt harjunud ja tean, et siinsetel teedel vurasid veidi teistsuguselt komplekteeritud rattad kui saksa teedel. Seega - kroomitud/nikeldatud Westwood-velgi Saksast naljalt ei leia.
Mis aga Sinu ratta taastamisse puutub, siis nagu ksfksf! oldomped ja kass juba mainisid, juhindu siin oma vaistust. Ei ole olemas sellist asja, nagu ainuõige restaureerimine/korrastamine, on palju erinevaid lähenemisi, milledel on kõigil oma eelised ja puudused. Üks lähenemine on kõik paljaks ja uus värv/galvaanika peale. Teine äärmus on ainult värviparandused. Samuti saab mitut moodi ringi käia hävinud galvaanikaga. Nn klassikaline meetod on kõik hävinu maha + meeletult ajamahukas eeltöö + uus galvaanika asemele. Eelmisel aastal kasutasin seda meetodit 1940.a. Ilmarise peal, praegu on pooles tegemises samade võtetega 1929/30.a. Rudoni. Teine äärmus on (ajutiselt) panna valed osad, nt 1950-60ndate klassika. Kolmas äärmus (odav hädalahendus) on galvaanika ajutine asendamine alumiiniumvärviga, nii nagu ma tegin oma 1937.a. NSU naisteratta eelmisel suvel näituseks hädapäraselt vaadatavaks.
Igatahes - jõudu tööle Sulle oma Sichelradi taastamisel - vii mingilgi tasemel (vt eeltoodud variandid) oma töö lõpuni ja ära lase kellelgi ratast endale kaubelda (minu enda erakogus on olemas mõlemad, nii naiste kui ma meeste Sichelradid ja rohkem ma neid kindlasti ei kogu).
Ja veel. Kui raamil on näha algsed kaunistused, siis enne igasugust puhastamist, kraapimist vms soovitan kindlasti nad esimese ringiga üle pildidstada (kvaliteetse kaameraga, makrofunktsioon sees) ja siis lisaks veel maha mõõta. Hiljem võib olla juba hilja, sest nt kui isegi mitte terasharjaga/liivapaberiga mitte talle kallale minna, vaid nt pehme lapiga, võib seegi juba osa kaunistuste detaile kustutada ja pärast pole enam teavet, mis ja kuidas oli.
Ning lõpuks - minu ülitagasihoidlik soov oleks lähiajal näha oma silmaga Sinu raami koos värvikaunistuste jäänustega enne, kui Sa sealt midagi maha nühid/kraabid. Nimelt on minu mõlemal Sichelradil kogu kaunistusskeem jäädavalt hävinud ning tulevikus, kui ma kunagi oma rattad tegemisse võtan, on mul vaja teada, mis, kus ja kuidas tal käisid.
Kui laatadel, kuulutusekeskkondades jm silmad lahti hoida, siis ühtteist leiab, aga tuleb juba ette arvestada, et galvaanika ei ole perfektne.
Värvi versus galvaanikaga seostub veel üks eripära. Nimelt oli meie turul 1930ndatel aastatel "minek" galvaanikas velgede ja porilaudadega ratastel, samal ajal kui Saksas olid levinud värvitud variandid. Ja siis tehtigi meie turu jaoks galvaanika all olevad variandid, kohaliku turu jaoks teised.
Ja veel - veljed olid siin müüdavatel ratastel reeglina kuni 1941. aastani rantrehvile mõeldud, samal ajal kui Saksamaal mingi traatäärisele üle juba kusagil 1930ndate algul. Seega keskelt soonega rantäärisele mõeldud veljed - nn Westwood veljed - olid siin liikunud ratastel 1930ndatel masslevinud, Saksas pole neid aga peaaegu üldse. Esimesed korrad, mil ma Saksa laatadel käisin ja sealseid osi/rattaid vaatasin, olin ma neist nüanssidest üllatunud, nüüd olen sellega lihtsalt harjunud ja tean, et siinsetel teedel vurasid veidi teistsuguselt komplekteeritud rattad kui saksa teedel. Seega - kroomitud/nikeldatud Westwood-velgi Saksast naljalt ei leia.
Mis aga Sinu ratta taastamisse puutub, siis nagu ksfksf! oldomped ja kass juba mainisid, juhindu siin oma vaistust. Ei ole olemas sellist asja, nagu ainuõige restaureerimine/korrastamine, on palju erinevaid lähenemisi, milledel on kõigil oma eelised ja puudused. Üks lähenemine on kõik paljaks ja uus värv/galvaanika peale. Teine äärmus on ainult värviparandused. Samuti saab mitut moodi ringi käia hävinud galvaanikaga. Nn klassikaline meetod on kõik hävinu maha + meeletult ajamahukas eeltöö + uus galvaanika asemele. Eelmisel aastal kasutasin seda meetodit 1940.a. Ilmarise peal, praegu on pooles tegemises samade võtetega 1929/30.a. Rudoni. Teine äärmus on (ajutiselt) panna valed osad, nt 1950-60ndate klassika. Kolmas äärmus (odav hädalahendus) on galvaanika ajutine asendamine alumiiniumvärviga, nii nagu ma tegin oma 1937.a. NSU naisteratta eelmisel suvel näituseks hädapäraselt vaadatavaks.
Igatahes - jõudu tööle Sulle oma Sichelradi taastamisel - vii mingilgi tasemel (vt eeltoodud variandid) oma töö lõpuni ja ära lase kellelgi ratast endale kaubelda (minu enda erakogus on olemas mõlemad, nii naiste kui ma meeste Sichelradid ja rohkem ma neid kindlasti ei kogu).
Ja veel. Kui raamil on näha algsed kaunistused, siis enne igasugust puhastamist, kraapimist vms soovitan kindlasti nad esimese ringiga üle pildidstada (kvaliteetse kaameraga, makrofunktsioon sees) ja siis lisaks veel maha mõõta. Hiljem võib olla juba hilja, sest nt kui isegi mitte terasharjaga/liivapaberiga mitte talle kallale minna, vaid nt pehme lapiga, võib seegi juba osa kaunistuste detaile kustutada ja pärast pole enam teavet, mis ja kuidas oli.
Ning lõpuks - minu ülitagasihoidlik soov oleks lähiajal näha oma silmaga Sinu raami koos värvikaunistuste jäänustega enne, kui Sa sealt midagi maha nühid/kraabid. Nimelt on minu mõlemal Sichelradil kogu kaunistusskeem jäädavalt hävinud ning tulevikus, kui ma kunagi oma rattad tegemisse võtan, on mul vaja teada, mis, kus ja kuidas tal käisid.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel