[Väravamehaanik]

Minu käest on ikka mitmeid kordi küsitud, et kellele te seda teete. Et kas endale või kellelegi teisele. Ütlen nüüd siin kogu tõe välja - busse tehakse ikka teistele, ehk laiemalt öeldes reisijatele. Et inimestel oleks võimalik mugavalt läbida erinevaid vahemaid ja vana on see buss sellepärast, et vanatehnika on vahva. Üksi pole küll mõtet bussis sõita, eriti veel juhul kui seal on 66 kohta.

Aga sisetöödega oleme sealmaal, kus tahaks juba kiiresti valmis saada, ometigi on tööd veel küllaga. Mütsiriiulid on tehtud vanade piltide järgi uued. Lihtlabased pöögist ja alumiiniumist riiulid. Originaale säilinud ei olnud, sest eelmised omanikud olid kõik puhtaks rookinud ja magala sisse ehitanud. Augud ja kinnituskohad olid muidugi säilinud ja uuesti valmistatud kinnitused hoiavad kõik samast kohast kust algupärased. Raske on arvata, kas pöögilaua paksus ja alumiiniumi laius sai sama kui originaalis, aga silma järgi on see nii. Ei olnud ka põhjust arvata, et tehases ei taandatud üldisi mõõte sentimeetriteni, kui silma järgi tundub nii kõige täpsem olevat.
Põranda liimimine sai tehtud neil päevil kui väljas oli -25 kraadi, bussis sees oli muidugi liimimiseks lubatud temperatuur, aga eks ole näha, kas tuleb garantii korras kogu buss pärast tühjaks visata ja põrand uuesti paigaldada, või õnnestus esimese korraga. Pagasiruumi põrand jäigi paigaldamata ja selle juurde naaseme siis kui väljas mätas kuiv. Kui buss ise on seest alati enam-vähem puhas ja soe, siis pagasiruumi põrandal on veidi teised tingimused niiskuse ja temperatuuri osas, lisaks toimub seal ka suurem asjade lohistamine. Seega tuleks materjal paigaldada eriti korralikult.