15-03-2010, 13:37 PM
Heino Jaanuse ja minu tausta vahe seisneb selles, et mina olen poole noorem ja panen kõik kirja, mida Heino ütleb, temal pole aga minu käest midagi õppida. Minu käest saab ta heal juhul ainult ladusat lauseehitust õppida, aga busside kapitaalremondi juures pole sellega suurt miskit peale hakata.
Tõdeda tuleb ka seda, et väga spetsiifiliste materjalidega ja suurtes bussitehastes valmistatud sots.maade ja nõukogude busse on palju keerulisem restaureerida kui globaalses mõistes Katrineholmi külatöökojas kokku needitud käsitööeksemplare. Kõik, mis on käsitsi tehtud, saab ka käsitsi restaureerida või uuesti valmistada. Ikaruse või LAZ-iga on asi palju keerulisem, sest kasvõi nende salong on väga täpselt koostatud masstöödanguna ja ainult neile omaste detailidega. Rootsi või Soome bussitöökojad nikerdasid ise väikeseeriates puidust ja alumiiniumist detailid valmis ja kõike seda vastavalt tellija soovile.
Meil nüüd ongi selline juhus, et sisuliselt on kokku saanud kahe eksemplari tellijate soovid, millest on omakorda moodustunud uus kooslus. Kõik detailid on selle aastakäigu busside mõistes originaalid, kuid kokku on saanud linnalähi variant ja linnadevaheline versioon. Linnalähi variandist tuleb kasutusele jalgrattahoidja ja postiljoni koht, muu sisustus aga on linnadevaheline mugavusvarustus. Linnade vahelisi pikki otsi teadupoolest ei sõidetud "vokk sarves", ometigi on see nõnda lahe lisavarustus, mida ei läbe riiulisse jätta. Pealegi on tegu lisavarustusega, mida saab alati eemaldada. Vahet saab teha ka liinisildi järgi. Lühikeseotsa bussil oli liininimetus lühema rulli peal ja otsas oli vahetatav number. Põhimõtteliselt on tegu sarnase restaureerimisapsuga, kui tehasest väljus näiteks Mersu elektriakendega, aga restaureerimise käigus asendatakse süsteem väntadega. Kui tehase andmetes näpuga järge ajada, siis läheb koodimajandus sassi, aga sama aasta Mersuks jääb asi ikkagi. Seega on kaduma läinud algse tellija soov, kuigi kõik detailid on originaalid. Uue tellijana nimetamegi seda mudelit näiteks Kuusalu Autobaasi tellimuseks. Vahetunud on ka selle konkreetse bussi oranz originaal värvitoon roheliseks, teisel bussil kasutatud tooniks. Oranz oleks liialt Teede REV-2 tööliste bussi meenutanud, kohukese värv on palju ilusam ja peaks ka naistele rohkem meeldima.
Aga alguse juurde tagasi tulles, ongi Ikarust palju keerulisem restaureerida ja ka hiljem ülal pidada. Oma üldiselt kasutusmugavuselt on Ikarused ja LAZ-id põlistele tehnikameestele tugevaks katsumuseks. Mis viga istuda mugavasse sametistmetega sooja Volvosse, teha uksega vuss-vuss ja võtta trassil tuurid ülesse. Kui saada ka kokku sumedal suveõhtul vanatehnika väljanäitusel, siis jääb Volvo igast asendist sipelgas Sveta tagumikuga Ikaruse varju, sest Ikaruse kuju on juba midagi üüratut, Volvo lendava konteineri kõrval... Sellega tuleb leppida.
Tõdeda tuleb ka seda, et väga spetsiifiliste materjalidega ja suurtes bussitehastes valmistatud sots.maade ja nõukogude busse on palju keerulisem restaureerida kui globaalses mõistes Katrineholmi külatöökojas kokku needitud käsitööeksemplare. Kõik, mis on käsitsi tehtud, saab ka käsitsi restaureerida või uuesti valmistada. Ikaruse või LAZ-iga on asi palju keerulisem, sest kasvõi nende salong on väga täpselt koostatud masstöödanguna ja ainult neile omaste detailidega. Rootsi või Soome bussitöökojad nikerdasid ise väikeseeriates puidust ja alumiiniumist detailid valmis ja kõike seda vastavalt tellija soovile.
Meil nüüd ongi selline juhus, et sisuliselt on kokku saanud kahe eksemplari tellijate soovid, millest on omakorda moodustunud uus kooslus. Kõik detailid on selle aastakäigu busside mõistes originaalid, kuid kokku on saanud linnalähi variant ja linnadevaheline versioon. Linnalähi variandist tuleb kasutusele jalgrattahoidja ja postiljoni koht, muu sisustus aga on linnadevaheline mugavusvarustus. Linnade vahelisi pikki otsi teadupoolest ei sõidetud "vokk sarves", ometigi on see nõnda lahe lisavarustus, mida ei läbe riiulisse jätta. Pealegi on tegu lisavarustusega, mida saab alati eemaldada. Vahet saab teha ka liinisildi järgi. Lühikeseotsa bussil oli liininimetus lühema rulli peal ja otsas oli vahetatav number. Põhimõtteliselt on tegu sarnase restaureerimisapsuga, kui tehasest väljus näiteks Mersu elektriakendega, aga restaureerimise käigus asendatakse süsteem väntadega. Kui tehase andmetes näpuga järge ajada, siis läheb koodimajandus sassi, aga sama aasta Mersuks jääb asi ikkagi. Seega on kaduma läinud algse tellija soov, kuigi kõik detailid on originaalid. Uue tellijana nimetamegi seda mudelit näiteks Kuusalu Autobaasi tellimuseks. Vahetunud on ka selle konkreetse bussi oranz originaal värvitoon roheliseks, teisel bussil kasutatud tooniks. Oranz oleks liialt Teede REV-2 tööliste bussi meenutanud, kohukese värv on palju ilusam ja peaks ka naistele rohkem meeldima.
Aga alguse juurde tagasi tulles, ongi Ikarust palju keerulisem restaureerida ja ka hiljem ülal pidada. Oma üldiselt kasutusmugavuselt on Ikarused ja LAZ-id põlistele tehnikameestele tugevaks katsumuseks. Mis viga istuda mugavasse sametistmetega sooja Volvosse, teha uksega vuss-vuss ja võtta trassil tuurid ülesse. Kui saada ka kokku sumedal suveõhtul vanatehnika väljanäitusel, siis jääb Volvo igast asendist sipelgas Sveta tagumikuga Ikaruse varju, sest Ikaruse kuju on juba midagi üüratut, Volvo lendava konteineri kõrval... Sellega tuleb leppida.
Tõnu Piibur
5116265