[valdo]

Üleeile jõudsid ratta korrastustööd (osalised restaureerimistööd) lõpule. Lühike lakooniline kokkuvõte tehtust (võibolla on kellelgi kaas-jalgrattarestauraatoritest siit midagi kõrva taha panna):

- Uue nikkelkatte said esivelg, vändad, ketiratas, pedaalid (st kõik pedaali pisidetailid mutriteni välja), kõik pidurihoovastiku detailid, tagarumm, porilauatraadid, rattamutrid, osa kodaraid ja veel igasugust peenikest pudi kruvide, mutrite, seibide, sadulanaha neetide, riistakoti luku jm näol. Ühesõnaga - uuenduskuuri läbisid kõik detailid, kus nikkel oli üle 40% kahjustatud ja rooste oli oluliselt sinna alla roninud. Ülejäänud nikkelosadel (sadula kõik detailid, leistang, esirumm, tagavelg, porilauad) jäi vana nikkel - eemaldatud sai vaid kohad, kus rooste oli alla roninud ja rooste sai keemiaga ära neutraliseeritud. Jah, alumiiniumvärviga parandatud nikkel pole väga ilus asi, aga ma tahtsin säilitada algsed triibud ja algse embleemi, kuid samas panna ka roostetamisprotsessi seisma, et asi säiliks veel aastakümneid.

- Värvkattel sai tehtud pisiparandusi kohtades, kus värv maas oli või allaroninud rooste oli selle kobrutama võtnud. Sellele eelnes rooste neutraliseerimine keemiaga. Järgnes kogu värvkatte poleerimine, kuna algne värv oli aastakümnetega üsnagi tuhmiks ja matiks muutunud. Täiesti sai uuendatud esikahvli värvkate, kuna seal polnud midagi vana lihtsalt võimalik alles jätta. Parandusi sai tehtud umbes 10-15% pinnast (esikahvlit arvestusest välja jättes).

- Värvkatte ehistriipe üldiselt uuendatud ei saanud - niipalju, kui neid oli alles jäänud, niipalju neid ka alles jäi (poleerida sai väga ettevaatlikult, et õhukest triibuvärvkatet maha ei kulutaks). Erandiks on uue värvkatte saanud esikahvel, mille kahevärviline triibutus sai täies mahus uuendatud.

- Uuesti sai peale maalitud esivelje triibutus, tagaveljel ja porilaudadel sai algset triibutust (lai läbipaistev roheline, servades kitsamad mustad) oluliselt parandatud.

- Asendatud sai tööriistakoti purunenud rihmad. Nii tööriistakotti kui ka sadulanahka sai töödeldud nahahooldusvahenditega.

- Asendatud sai mõned puuduvad pisidetailid (paar kruvi, kell, ühe pedaali tolmukapsel)

- Kõik detailid ja koostud sai puhastatud, korrastatud, määritud, reguleeritud jne, pisivigastustega nikkel- ja kroompinnad sai varustatud kaitselakiga.

- Keemiliselt sai töödeldud rehve (ratta algsed rehvid, rantäärisega Veith Extra Prima Bergtyp 28 x 1 5/8") ja parandatud neis paar torkeauku. Õhukummide ventiilid, mis olid vahepeal vahetatud uuemate vastu, sai asendatud ajastule sobivatega (ketiga katted).

- Rattale sai külge monteeritud 1940. aasta numbrimärk (mis sai armetust, rooste poolt väga puretud seisust restaureeritud) ning ajastutruud kleidivõrgud (olen neid uutena kokku ostnud Saksamaa vanatehnikalaatadelt).

Sellisena on ratas isegi enam-vähem vaadeldav ja peaks normaalsetes hoiutingimustes säilima veel pikki aastakümneid. Loomulikult riivab silma mitmete nikkeldetailide (leistang, tagavelg) ja värvi veidi "kulunud" olek, kuid ma olen viimasel ajal võtnud omaks põhimõtte, et igal pool, kus on vähegi võimalik vana säilitada, tuleb see säilitada, st seda hädapäraselt parandada ja hävimisprotsessid seisma panna. Nagunii ehitan üles ka selliseid rattaid, kus ei ole midagi säilitada ei galvaanikast ega ka värvkattest ja seal tuleb nagunii kõiek uuesti teha. Las siin jääb alles vana hõngu!

Minu käsi igatahes ei tõusnud näiteks porilaudade enam-vähem peal olevat nikkelkatet koos triipude ja tagaembleemiga maha kraapima...

Lõpuks ka pildid (trotsides sombust varakevadist ilma) :