01-04-2010, 15:29 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-04-2010, 15:42 PM ja muutjaks oli Väravamehaanik.)
Mina olen päris ilusasti ennast joone peal hoidnud ja natuke isegi paranenud. Suureks saavutuseks pean seda, et juba rohkem kui aasta jooksul ei ole ühtegi ühikut vanatehnikat juurde soetanud. Olen ka koostanud mõttes nimekirja esemetest, millest võiks sobivatel tingimustel loobuda.
Minust on lahkunud ka omandiinstinkt, tänu sellele, saan palju rohkem emotsioone teiste inimeste aitamisest. Varem kui oli tahtmine mingi eksponaadiga sõitmist proovida, siis tuli ilmtingimata see enesele soetada. Nüüd olen aga veendunud, et paariks korraks nautimiseks on vaja leida keegi "loll", kes võtaks omamise enda kanda ja laseks mul mõned korrad nautida (targad mehed teevad nii ka naistega).
Seda taipasin eriti valusalt peale RAF-i molekulaarsel tasemel restaureerimist. Pappi kulus loendamatu kogus, aega ligi neli aastat ja tulemus on omada RAF bussi, millega tuleb kaks korda aastas ülevaatusel käia. Peamiseks probleemiks on aga staatuse küsimus - millisele vanatehniklahierarhia redelipulgale asetub "rafimees". Paar kontrollimata maailmavaatega sõpra patsutavad õlale, aga üldjuhul palutakse siirduda rivi lõppu. Enesega rahulolevale ja kõrge enesehinnanguga inimesele, nagu ma olen, pole sellest mingit probleemi, kuid ikkagi on õhus küsimus, et mis selle asja mõte on??? Kui edevuse maandamine ei ole probleemiks ja vajalik, sõiduomadused erilist naudingut ei paku, siis kas oli plaan väärtustada Läti autonduse ajalugu (kas ma olen lätlane)? Ehk siis paari nostalgilise väljasõidu pärast ei ole vaja omada mingisugust autobaasi või bussiparki.
Oma vanatehnikaga seotud mõttemaailmas olen suutnud juba üsna palju korda luua ja üheks ilmselgeks mõjuriks on olnud ka selle sinatse bussi ettevõtmine.
Lugedes oma enese seniseid postitusi siin päevikus, märkan et keskmiselt oodatava tehnilise teksti asemel on üsna ilukirjanduslik loba. Ehk siis sellises mahus projekti puhul ei ole ka mõeldav peatuda näiteks duraalalumiiniumist küljeplekkide serva painutamise tehnoloogial, kuigi kellelgi oleks seda ehk hariv lugeda. Paraku on see kogu projekti juures üsna väike probleem, kuigi mitte vähetähtis tehnoloogiline nüanss. Samuti ei saa jääda toppama üksikute detailide - suvaliste kardaaniristide või amordipukside juurde, pigem tuleb omada üldist vaadet kogu projektile ja lihtsamate tööde juures lihtsalt suu kinni hoida ja näppe nobedamalt liigutada.
Mina ise loodan küll, et minu paranemine vanatehnika hullusest ei ole mägede taga. Tagadilt roostes koorelahutaja vändaga minema kõndimine ei ole juba ammu pinget pakkuv tegevus, isegi kummaline tundub.
Aga originaalistmeid leiab Rootsist sellistele bussidele küll, pigem on lugu selles, et koos istmetega tuleb soetada ka seal küljes olev buss. Kui bussist on tehtud omal ajal husbuss, ehk liikuv suvila, siis on istmed üldjuhul lõkkes puhtaks põletatud ja metall kokkuostu viidud. Ükski bussi omanik ei vaja teise bussi rasvaseid ja kasutatud istmeid. Viisakas buss peab ka reisijatele meeldima ja kui paar istet on punase polstriga bussis sinised, siis erilist müügitulu loota ei ole. Üks vana buss, millel oleks terve komplekt istmeid tervena säilinud on väga haruldane juhus.
Õnneks on tehnika vahepeal väga vähe arenenud ja istemete (nii linna-,linnalähi- ja linnadevahelise) konstruktsioonide põhi kuju oli täpselt sama 1945 kuni 1985, muutusid ainult kattematerjalid ja torude kattekonstruktsioonid. Puit asendus plastikuga, alumiinium asendus värvitud metalliga, kübarmutter sisekuuskant poldiga ja riie muutus triibulisest ja ruudulisest sametist laiguliseks ja lapiliseks sametiks, vahepeale jäid ka lilled ja neerud. Kui istmeid lähemalt vaadata, siis erinevat marki bussidel on ikkagi samad istme konstruktsioonid, erinevad on ainult detailid, kui needki. Istmete detaile toodab maailmas ainult paar firmat vaata ka http://www.widnibaltic.ee/ kus on laos olemas kõik ja ükskõik millise bussi salongi widinad või luukide konstruktsioonid. See, et mõni buss on Bova, VanHool või Jonckheere ei puutu üldse pisiasjadesse.
Jällegi eristuvad sellised bussimargid nagu Ikarus või LAZ, millele on üsna keeruline leida spetsiifilisi detaile. Olgu üles tõusev Jeesus nende busside restaureerijatele armuline!
Minust on lahkunud ka omandiinstinkt, tänu sellele, saan palju rohkem emotsioone teiste inimeste aitamisest. Varem kui oli tahtmine mingi eksponaadiga sõitmist proovida, siis tuli ilmtingimata see enesele soetada. Nüüd olen aga veendunud, et paariks korraks nautimiseks on vaja leida keegi "loll", kes võtaks omamise enda kanda ja laseks mul mõned korrad nautida (targad mehed teevad nii ka naistega).
Seda taipasin eriti valusalt peale RAF-i molekulaarsel tasemel restaureerimist. Pappi kulus loendamatu kogus, aega ligi neli aastat ja tulemus on omada RAF bussi, millega tuleb kaks korda aastas ülevaatusel käia. Peamiseks probleemiks on aga staatuse küsimus - millisele vanatehniklahierarhia redelipulgale asetub "rafimees". Paar kontrollimata maailmavaatega sõpra patsutavad õlale, aga üldjuhul palutakse siirduda rivi lõppu. Enesega rahulolevale ja kõrge enesehinnanguga inimesele, nagu ma olen, pole sellest mingit probleemi, kuid ikkagi on õhus küsimus, et mis selle asja mõte on??? Kui edevuse maandamine ei ole probleemiks ja vajalik, sõiduomadused erilist naudingut ei paku, siis kas oli plaan väärtustada Läti autonduse ajalugu (kas ma olen lätlane)? Ehk siis paari nostalgilise väljasõidu pärast ei ole vaja omada mingisugust autobaasi või bussiparki.
Oma vanatehnikaga seotud mõttemaailmas olen suutnud juba üsna palju korda luua ja üheks ilmselgeks mõjuriks on olnud ka selle sinatse bussi ettevõtmine.
Lugedes oma enese seniseid postitusi siin päevikus, märkan et keskmiselt oodatava tehnilise teksti asemel on üsna ilukirjanduslik loba. Ehk siis sellises mahus projekti puhul ei ole ka mõeldav peatuda näiteks duraalalumiiniumist küljeplekkide serva painutamise tehnoloogial, kuigi kellelgi oleks seda ehk hariv lugeda. Paraku on see kogu projekti juures üsna väike probleem, kuigi mitte vähetähtis tehnoloogiline nüanss. Samuti ei saa jääda toppama üksikute detailide - suvaliste kardaaniristide või amordipukside juurde, pigem tuleb omada üldist vaadet kogu projektile ja lihtsamate tööde juures lihtsalt suu kinni hoida ja näppe nobedamalt liigutada.
Mina ise loodan küll, et minu paranemine vanatehnika hullusest ei ole mägede taga. Tagadilt roostes koorelahutaja vändaga minema kõndimine ei ole juba ammu pinget pakkuv tegevus, isegi kummaline tundub.
Aga originaalistmeid leiab Rootsist sellistele bussidele küll, pigem on lugu selles, et koos istmetega tuleb soetada ka seal küljes olev buss. Kui bussist on tehtud omal ajal husbuss, ehk liikuv suvila, siis on istmed üldjuhul lõkkes puhtaks põletatud ja metall kokkuostu viidud. Ükski bussi omanik ei vaja teise bussi rasvaseid ja kasutatud istmeid. Viisakas buss peab ka reisijatele meeldima ja kui paar istet on punase polstriga bussis sinised, siis erilist müügitulu loota ei ole. Üks vana buss, millel oleks terve komplekt istmeid tervena säilinud on väga haruldane juhus.
Õnneks on tehnika vahepeal väga vähe arenenud ja istemete (nii linna-,linnalähi- ja linnadevahelise) konstruktsioonide põhi kuju oli täpselt sama 1945 kuni 1985, muutusid ainult kattematerjalid ja torude kattekonstruktsioonid. Puit asendus plastikuga, alumiinium asendus värvitud metalliga, kübarmutter sisekuuskant poldiga ja riie muutus triibulisest ja ruudulisest sametist laiguliseks ja lapiliseks sametiks, vahepeale jäid ka lilled ja neerud. Kui istmeid lähemalt vaadata, siis erinevat marki bussidel on ikkagi samad istme konstruktsioonid, erinevad on ainult detailid, kui needki. Istmete detaile toodab maailmas ainult paar firmat vaata ka http://www.widnibaltic.ee/ kus on laos olemas kõik ja ükskõik millise bussi salongi widinad või luukide konstruktsioonid. See, et mõni buss on Bova, VanHool või Jonckheere ei puutu üldse pisiasjadesse.
Jällegi eristuvad sellised bussimargid nagu Ikarus või LAZ, millele on üsna keeruline leida spetsiifilisi detaile. Olgu üles tõusev Jeesus nende busside restaureerijatele armuline!
Tõnu Piibur
5116265