[Väravamehaanik]

Nii kehv see vanamootorrattaklubi pole kunagi olnud, et kontseptsiooni puudust oleks tunda olnud. Kontseptsioon on olnud alati, nüansside osas on see lihtsalt ajas muutunud ja ajaga kaasas käinud, sestap on see klubi ka suurimaks ja mis seal salata, jõukaimaks vanatehnikaklubiks muutunud. Nüüd on käes hetk, kus tuleks jälle seada lenks õiges suunas. Võib-olla tuleks hoopis teha kannakas ja tuldud teed tagasi põrutada. Selleks ongi oodatud kõikide huviliste ettepanekud, et arutleda selle üle, kas magada motellis või "pordelllis" või teha korraga mõlemat...
Üldine eesmärk on edendada vanamootorrattakultuuri Eestis, ehk siis igal juhul peab klubiliikmel olema huvi vanade mootorrataste vastu ja see ei muutu mitte ühegi juhatuse vahetusega. Seni on huvi tituleeritud nii tsikli omamisega kui ka vastava kirjanduse või muu teabe omamisega. Küll aga on aegade jooksul muutunud vanadesse tsiklitesse panustamise parameeter. Kui päris alguses, ehk Unicu motosektsiooni päevil peeti oluliseks, eeskujulikult restaureerimist, siis kümmekond aastat tagasi pidasime oluliseks ennekõike kaasatust, ehk oluline oli leida mistahes vana tsikkel ja sellega osaleda mistahes ettevõtmises. See tagas selle, et klubi jäi ellu ja ei kujunenud ainult vanade peerude mandunud rakukeseks. Nüüdseks on seis, kus tuleks jälle liikuda edasi, kaasatus on suur, aga eeskujulikult säilinud või restaureeritud tsikleid on jäänud vähemaks kui klubiliikmeid. Teisel juhul on juhtunud see, et eeskujulikud tsiklid on üksikute tippude käes, mis tehnikahariduse ja vanatehnika taseme tõstmise seisukohast on väga hea, kuid laiapõhjalisele klubiliikumisele kuigi palju kaasa ei aita (natuke muidugi aitab).
Seni on täiesti olematu ka ülejäänud maailma vanamootorrattaklubidega suhtlemine. Põhjuseks pean tunnistama ainult iseenda saamatust, sest minu tsiklinduse baasilt sai suhelda heal juhul ainult "teise Soome" juomaritest kommunistidega. Mujal maailmas ei ole igasugu BMW koopiad kuigi tõsiseltvõetavad ja on pigem naerualused.

Kõike korraga ei jõua ja kohe peale minu postitust ei tasu kodulehelt oodata uut põhikirja ja terviklikku nägemust klubi tuleviku kohta. Kõik see võtab aega ja saab päris heaks alles siis, kui ühteviisi on rahul need, kes tahaks üheskoos sambla peal viint visata kui ka need, kes tahaks koos kalleid välismaa kombeid juurutada.
Mina ausalt öelda ei tea, kumba tahta, kas odavalt või kallilt. Hakkama saaks nii ühe kui teisega ja mõlemal on omad miinused ja plussid. Ise tahaks Arno ja ülejäänud kambaga soode vahel sajaka eest ringi rallida ja sääski hammaste vahel nokkida, paraku tuleb enesele aru anda, et sellise stiili juurde välismaa külalisi kaasata on jube keeruline, et mitteöelda võimatu.
Samuti olen ma kahevahel klubiruumide ja nö restaureerimiskeskuse osas. Ühesküljest on see hädavajalik, et kaasata noori ja suunata neid kohe õiges suunas ja vältida restaureerimise vigu ning hoida projekte mõistlikus tempos, teisalt on probleemiks inimeste leidmine, kes seda kõike hallata suudaks ja tahaks. (Nõos on muidugi hea näide olemas.)
Seega, enne pidava kontseptsiooni esitamist tuleks veel palju mõelda ja arvamusi koguda.