[urmast]

Lahe, võetakse kinni ühest ääremärkusest ja taandatakse kõik tüüpiliselt varuosade maskumuse, ehk raha peale.

Minu jutu ridadevaheline (mitte nii ridadevaheline, et igaüks ei peaks aru saama) mõte oli see, et mida arvata ühest vanatehnikaklubist, kui juba selle juhtkond liigitab osa tehnikat õigele aariainimesele päris hästi mitteistuvaks, kuna need on kaalult ja kubatuurilt väikesed ja nende osad ja taastamine on odavad ... aga no poisikeste käeharjutuseks alguses on sobivad küll, et nad saaksid enne päris masinate juurde asumist töövõtteid harjutada.

Sama evolutsiooniteooriat edasi arendades on mootorrattaid piisavalt tehtud, siis oleks aeg edasi liikuda - harjutuseks üks 70ndate aastate nõukogude sõiduauto valmis teha, siis mingi sõjaaegne roadster ja siis on juba arenetud piisavalt, et lõpuks õigete meeste mastaabis sõidukite, ehk bussideni jõuda.

Aga päriselt ma ei teagi, miks ma üldse siia kirjutama hakkasin - minu taguotsa ei torgi see, mis kuskil mingis klubis toimub ja mida seal kellestki või millestki arvatakse, üldse.
Päriselt soovin teile selle oma asja vedamisel edu, loodan, et lisaks igasugustele lukseppade konkurssidele ja kellel on pikem ning rohkem maksma läinud võistlustele tegelete natukene ka vanatehnikateemaliste üldfilosoofiliste küsimuste ja vanatehnikapoliitikaga ja luban, et rohkem sõna ei võta ega oma arvamust ei avalda.
edit: vahepeal, minu teksti kirjutamise ajal on eelnevale jutule küll väikeseid muutusi ja lisandusi toimunud, aga no ei hakka ma oma juttu enam maha ka võtma, sest mu arvamus lihtsalt on selline, nagu ta on.

P.S. huvitav, millal jalgrattamehed aru saavad, et nemad on veel madalamal arenguastmel ja neil tuleb loota, et ehk moodustatakse kunagi lisaks noortesektsioonile ka lasteaiasektsioon, et ka nemad saaksid natukene aupaiste osaliseks.

Aitäh, et edu soovid, samad soovid ka siitpoolt.
Üritame vanatehnika poliitika küsimustega tegelda, seda ka siin teemas.
Kahju,et katse noori algajaid vanatehnika harrastajaid julgustada, innustada ja klubi poolt toetada on nüüd muutunud katseks alahinnata väikese kubatuuriga masinatega tegelejaid. Kuna kuulun ka ise suures osas nende hulka, siis ka iseennast. Täpsustan; eelmine näitus minu muuseumis oli abimootoritega jalgratastest, praegu saab näha mopeede. Minu kõiga paremini restaureeritud kaherattaline ei ole mitte mõne maailmakuulsa tsiklimargi esindaja, vaid Lvovi tehase võrr. Viimase restaureerimisel ja nende näituste korraldamisel olen ma saanud kõige rohkem abi just minu praeguselt oponendilt. Hea, et meil on inimesi, kes oma teemat põhjalikult tunnevad ja on nõus abistama.
Soovitasin alustada just võrridest ka iseenda näite põhjal. Alustasin ka võrridest, siis tuli Moskva. Klubis kellegil teisel sellist marki tsiklit ei olnud, kuna seda tollajal eriti vanaks tehnikaks ei peetud. Esimesel kokkutulekul, kus Moskval osalesin sain restaureerimiskonkursil kolmanda koha. Pärast ütles üks hindaja, et minu moskvalane oli nii hästi tehtud, et oleks võinud talle ka esikoha anda. Ilmselt oli probleem minu tsikli margis. Tegelikult ei ole see kõik praegu üldse tähtis. Tahtsin vaid öelda et olen neid probleeme omal nahal tundnud ja mõistan mopeedimehe reaktsiooni.

Unic-Moto praegune juhatus ei kavatse kedagi liigitada selle järgi, mis masinatega ta tegeleb. Hobi ongi selleks, et inimene saaks oma vabal ajal tegelda sellega, mis talle meeldib.

Urmas Teearu

P.S. Luban, et mina bussidega kunagi tegelema ei hakka.