[Wiki432]

Klappide põlemisest kõrgema oktaanarvuga bensiini kasutamisel:
Vanematel ja varasematel aegadel ei olnud metallide tootmise tehnoloogia nii peenelt ja teaduslikult välja töötatud, kui praegu. Ei noh, selge see, progress jne, nii peabki olema. Klappidele ja nende pesadele mõtlesid sadade erinevate mootoritehasekeste insenerid materjale välja, mis silindris valitsevale karmile elule vastu peaks. Vaatasin näiteks, et minu umbes 38 aasta Deutz mootoril ei olegi klapil eraldi sissepandavat pesa. Vastav avaus on töödeldud otse plokikaande. Muidugi oli selle mootori temperatuurireziim oluliselt leebem, pöördeid poolteist tuhat, forsseeringu aste madal, 800 kuubikust 8 hj kätte saada ei ole eriline metalli piinamine. Aja arenedes masinatel pöörded ja surveastmed kasvasid, tuli silindris läheb järjest valusamaks, nõuded metallile kasvavad. Klapid saavad eraldi sissepressitavad pesad. Klappide endi materjaliks leitakse metall, mis on temperatuurikindel, aga on kahjuks kiire kuluma. Õnneks oli aga tolleaegse bensiini oktaanarvu tõstmise lisandiks tetraetüülplii, milles leidus nimele vastavalt tugevasti pliid. See aga toimis, kui omamoodi klapimääre, kattes üleni ja kaitstes niiviisi klapi-pesa koonuspinda.
Mingi ajaloomoment leiti (õigustatult, muidugi), et pliilisand saastab liialt keskkonda. Bensiin vajas aga endiselt oktaanarvu tõstmist, seega leiutati uued lisandid. Värsketel toodetel ei olnud aga kahjuks pliile omast klapikaitsevõimet. Edasiarenenud metallide tootmise ja töötlemise tehnoloogia võimaldas kasutada klappideks-pesadeks taolisi metalle, mis enam ei vajanudki lisakaitset plii näol. Nõukogude tehnikatööstus lonkis, nagu ikka, mõned aastad maailma trendidest tagapool ja nii tekkisid esimesed pliivaba bensiini taluvad masinad siiamaale koos M412, Zigulide ja tõenäoliselt millegagi veel. Mitte nii väga innovatiivsed tööstusharud jäidki vajaduse puudumisest ja materjalise defitsiidist tingituna veel mitmeks aastakümneks vana põlvkonna materjalidest klapisüsteeme (ja mitte ainult) tootma. Sellega polnud ka väga muret, sest ajalooliselt toodetud mootorid tarbisid traditsiooniliselt pliisisaldusega 76 bensiini, paljud uued ei vajanud (motoblokk näiteks, või see UD-mootor, millel saalesidki ei ole, mis krdi forsseerimisest seal rääkida?) forseeringut, või ei oleks ülejäänud mootorimaterjalide kompott nii kõrgel surveastmel töötavat mootorit niiehknii välja kannatanud. Või polnud vastavaid materjale saada vms. Lisaks oli forsseerituma mootori jaoks vajalik parim nõukogude õli- ziguli õli, defitsiit ja jumal teab, kui stabiilse kvaliteediga ja üleüldse kuulus lääne standardite järgi SD, äärmisel juhul SE kvaliteedi klassi. (Kuna läänemaailmas nii vana kvaliteediklassi õlide tootmine juba ära lõpetati?)
Kui nüüd mootorisse, mis on eelplaneeritud töötama pliid sisaldava bensiiniga, valatakse pliid mittesisaldav bensiin, kaob ära klapi pinnal olev kaitsev-libe-tihendav pliikiht ja pideva toksimise ja tihenduspindade vahelt läbi vuhisevate tuleleekide ühistööna tekib metalli pinna erosioon. Justkui muld viiakse tuulega ära, sarnasuse näiteks. Kui juba väikenegi lohk on kuhugi uuristunud, laiendab tuli selle kiirelt, ahelreaktsioonina,kuni kompressiooni kadumiseni.
Mingeid andmeid, et erineva oktaanarvuga bensiinid põleksid erineva kiirusega või omaksid erinevat kütteväärtust, ei ole küll seni kuskilt leidnud.