28-03-2012, 13:08 PM
Inertspiduritele (praegugi kasutatakse laialdaselt sõiduauto raskematel haagisel) lisaks oli levinud süsteem, kus pidurite vaakumvõimendi mebraani mõlemalt poolt toodi voolikud veduki tagaotsa välja. Kui haagist taga ei olnud, keerati voolikutele kolhoosniku moodi poldid pimedaks sisse ja kõik toimis, nagu ennemgi. Haagisel oli oli peal üsna samamõõduline membraankamber. Kasutati vaakumvõimendi kambreid, PAZ bussi ukse avamis-sulgemise kambreid ja võib-olla midagi veel. Membraani võll surus eraldi olevat tavalist hüdropiduri peasilindrit läbi kangimehhanismi. Kui auto pidurit vajutati, tekkis auto pidurivõimendis vaakumite erinevus membraanide eri pooltel ja lisakamber haagisel kopeeris täpselt auto pidurdamise intensiivsust. Jõud oli kambril piisav, või täpsemalt öeldes, seda reguleeriti kangi õla pikkuse timmimisega august-auku. Süsteemi plussiks oli õhutamise mittevajalikkus, miinuseks keerukus ja vajadus juhi järele, kus süsteemi toimimisel oskas silma peal hoida.
Ühel Gaz53-l nägin peal Gaz66-e kompressorit ja taga õhkpiduriga haagist. Kuidas õhku doseeriti, ei ole aimugi. Arvatavasti oli lisaks peal ka Zil-i pidurikraan.
Ühel Gaz53-l nägin peal Gaz66-e kompressorit ja taga õhkpiduriga haagist. Kuidas õhku doseeriti, ei ole aimugi. Arvatavasti oli lisaks peal ka Zil-i pidurikraan.
Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.