22-01-2013, 18:03 PM
Proovigu vaid keegi iitsatada, et juhilubade saamiseks vajalik koolitus peaks olema põhjalikum. See isend torgitakse kohe sõnadega Delfi solgitorus surnuks. Torgivad isegi need, kellel load juba käes.
Aga mõned mõtted isenda näitel: oma load sain ma 19 aastat tagasi. Kooli kaudu. Kaks aastat õppisin liiklust ja autode ehitust. Autode ehitus pakkus mingitki huvi, aga liiklus tundus pigem selline tüütu jama, milega Must Luik meid "vägistada" üritas.
Õppesõidukiks oli Gaz-52, mille peamine roll oli aidata sõiduõpetaja eraautol prii bensiiniga varustada. Kanistrist bensiinist (20 liitrit) piisas pooleks tunniks linnas ukerdamiseks. Sõidukordi oli umbes kümmekond.
Eksamisõit? Manööverdamine 52-ga boksi. Linnas Volga GAZ-24 roolis kaks tänavavahet, üks parempööre. Soovitus käigukangi mitte tõmmata, kuna kang tuleb kastist välja. Ja olidki load käes.
Kas ma oskasin sõita? Toona enda arvates küll ja mitte halvasti. Tagantjärele vaadates: ega mitte. Mingid masinlikud nurgelised sõiduvõtted olid olemas, aga mitte sõiduoskus.
Kas ma nüüd oskan sõita? 19 aasta kogemuse najal olen ma kindlasti ettevaatlikum. Uljust on kõvasti vähem, pigem üritan liigelda kindla peale. Oluliselt on paranenud liikluse kui terviku tajumine.
Kolm aastat tagasi läksin taas autokooli. Et saaksid juhiloal täidetud seni tühjad lüngad. Sõitmisega ma hätta ei jäänud, aga liikluses olin täielik äpu. Esimesed testid olid vigade hulka arvates kohutavad. Seekord võtsin ma aga õppimist tõsiselt. Lugesin, lahendasin teste, lugesin, lahendasin teste. Kokkuvõttes: ma sain palju targemaks. Ausalt ja irooniata. Ja ma olen tänu sellele kindlasti parem liikleja kui enne autokooli naasmist. ARK-s kulus seega kolmel erineval korral (mootorratast, buss, haagis) liikluseksami edukaks sooritamiseks vähem kui viist minutit.
Eelneva jutu kokkuvõtteks on mõned mõtted: teooria ei asenda praktikat ehk sõiduoskus tuleb ikkagi reaalse juhtimise najal. Alustuseks sõiduõpetaja kõrval lihvides, hiljem iseseisvalt.
Teiseks on oluline huvi ja sobiva mõttemaailma olemasolu. Linnukese pärast õppijat ei tee targamaks ka keerukam programm. Linnukese pärast õpetaja on sama lootusetu juhtum.
Eks palju on kinni ka õppija eas. Mingil perioodil oled ju kõige targem/ilusam/seksikam kõigis asjades, kaasa arvatud auto juhtimine. Teised ei saa sellest lihtsalt aru...
Tõdemus, et oled õllekõhuga kergelt kiilanev keskea pretendent, kes tegelikult peaks oma teadmisi auto juhtimise või liikluseeskirjade osas täiendama, tuleb ise..aga millalgi hiljem.
Millega ma täiendaks õpet? Kindlasti suurlinna liikluse tundmaõppimisega. Maanteel on lihtsam, aga kui sul on ees viis sõidurada, ümber aga paarkümmend kaasliiklejat, võtab algajal pea ringi käima küll. Väikelinnade väikeliiklus ei anna siin mingit kogemust.
Teisalt vajaks ka demonstreerimist see, et kiirus ja füüsikareeglid võtavad juhtimise üle seal, kus juhi arvates on tema veel roolimees. Et 90-ga sama paljude kraadidega kurvi minnes võib tekkida vajadus auto võsast välja veereteda.
Mingil moel peaks noortele tutvustama ka liiklusõnnetuste tagajärgi, seda just inimeste osas. Surnukuuris nähtud hakkliha annab tõenäoliselt rohkem kasu kui sada liiklusohutuse teemalist plakatit.
Aga las muljetab mõni noorem kodanik, kes äsja load saanud. Äkki on neil selgem vaade sellest, mida võiks paremini.
Aga mõned mõtted isenda näitel: oma load sain ma 19 aastat tagasi. Kooli kaudu. Kaks aastat õppisin liiklust ja autode ehitust. Autode ehitus pakkus mingitki huvi, aga liiklus tundus pigem selline tüütu jama, milega Must Luik meid "vägistada" üritas.
Õppesõidukiks oli Gaz-52, mille peamine roll oli aidata sõiduõpetaja eraautol prii bensiiniga varustada. Kanistrist bensiinist (20 liitrit) piisas pooleks tunniks linnas ukerdamiseks. Sõidukordi oli umbes kümmekond.
Eksamisõit? Manööverdamine 52-ga boksi. Linnas Volga GAZ-24 roolis kaks tänavavahet, üks parempööre. Soovitus käigukangi mitte tõmmata, kuna kang tuleb kastist välja. Ja olidki load käes.
Kas ma oskasin sõita? Toona enda arvates küll ja mitte halvasti. Tagantjärele vaadates: ega mitte. Mingid masinlikud nurgelised sõiduvõtted olid olemas, aga mitte sõiduoskus.
Kas ma nüüd oskan sõita? 19 aasta kogemuse najal olen ma kindlasti ettevaatlikum. Uljust on kõvasti vähem, pigem üritan liigelda kindla peale. Oluliselt on paranenud liikluse kui terviku tajumine.
Kolm aastat tagasi läksin taas autokooli. Et saaksid juhiloal täidetud seni tühjad lüngad. Sõitmisega ma hätta ei jäänud, aga liikluses olin täielik äpu. Esimesed testid olid vigade hulka arvates kohutavad. Seekord võtsin ma aga õppimist tõsiselt. Lugesin, lahendasin teste, lugesin, lahendasin teste. Kokkuvõttes: ma sain palju targemaks. Ausalt ja irooniata. Ja ma olen tänu sellele kindlasti parem liikleja kui enne autokooli naasmist. ARK-s kulus seega kolmel erineval korral (mootorratast, buss, haagis) liikluseksami edukaks sooritamiseks vähem kui viist minutit.
Eelneva jutu kokkuvõtteks on mõned mõtted: teooria ei asenda praktikat ehk sõiduoskus tuleb ikkagi reaalse juhtimise najal. Alustuseks sõiduõpetaja kõrval lihvides, hiljem iseseisvalt.
Teiseks on oluline huvi ja sobiva mõttemaailma olemasolu. Linnukese pärast õppijat ei tee targamaks ka keerukam programm. Linnukese pärast õpetaja on sama lootusetu juhtum.
Eks palju on kinni ka õppija eas. Mingil perioodil oled ju kõige targem/ilusam/seksikam kõigis asjades, kaasa arvatud auto juhtimine. Teised ei saa sellest lihtsalt aru...
Tõdemus, et oled õllekõhuga kergelt kiilanev keskea pretendent, kes tegelikult peaks oma teadmisi auto juhtimise või liikluseeskirjade osas täiendama, tuleb ise..aga millalgi hiljem.
Millega ma täiendaks õpet? Kindlasti suurlinna liikluse tundmaõppimisega. Maanteel on lihtsam, aga kui sul on ees viis sõidurada, ümber aga paarkümmend kaasliiklejat, võtab algajal pea ringi käima küll. Väikelinnade väikeliiklus ei anna siin mingit kogemust.
Teisalt vajaks ka demonstreerimist see, et kiirus ja füüsikareeglid võtavad juhtimise üle seal, kus juhi arvates on tema veel roolimees. Et 90-ga sama paljude kraadidega kurvi minnes võib tekkida vajadus auto võsast välja veereteda.
Mingil moel peaks noortele tutvustama ka liiklusõnnetuste tagajärgi, seda just inimeste osas. Surnukuuris nähtud hakkliha annab tõenäoliselt rohkem kasu kui sada liiklusohutuse teemalist plakatit.
Aga las muljetab mõni noorem kodanik, kes äsja load saanud. Äkki on neil selgem vaade sellest, mida võiks paremini.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!