[Wiki432]

Happe asi ML värvide puhul ka endal proovitud. Toimib. Vahekorraks soovitati mulle pritsitäie peale sõrmkübaratäis. Umbes nii ka doseerisin. Kuivamise järel on näha väike toonierinevus kuumutatud värviga.

Aga mis seal tünnis on? Lõhn?
ML värv oli kallis värv, niisama seda ei jagatud. Lisaks ei tahtnudki majandid seda, sest kuumutamise võimalusi ju ei olnud. Limiidi - eralduse - tutvuste - "määrimise" tulemusel võis muidugi väga imelikke asju väga suvalistesse kohtadesse sattuda.
Pentaftaal oli levinud. Seda oli veel erinevate numbritega saada. Mingeid eelistati teistele, aga millised, ei mäleta enam.
Nitrovärvi liikus ehk kõige rohkem. Seda peeti nagu alama liigi vedelikuks. Tegelikult ei ole õige krundi ja värvimise tehnoloogia puhul tal väga vigagi. Kõrgema klassi autod olin NSVLiidus väidetavalt just nitrovärviga värvitud. Aga tehnoloogia oli seal muidugi keeruline, pikk ja töömahukas. Tavatraktorist/autojuht lasi suvalise pritsiga rooste/pori ühe kihiga, ilma krundita üle ja pärast pidigi rooste kiiresti minema.
Vana värvi seettekivimi ülessegamine on tõesti paras ooper. Eelmisel suvel läks jummal teab, mitu aastat seisnud ML värvi pooliku purgi värvi segamise peale kruvikeerajaga pool päeva. Vahepeal sai süda täis ja tegid muid töid. Siis läksid ligi ja segasid jälle.
Vanade ML-idega olen pannud tähele, et värv ei valgu enam kokku. Timmid värvi nii vedelaks, kui võimalik, aga ikka jääb pind "kohupiimane". Mitte kananahka, vaid selline teraline. Mitte kõigi purkidega, lihtsalt mõnega. Tea, kas on vanemad või külma saanud või lihtsalt partii eripära.