20-03-2013, 08:25 AM
Minu jutt kaldub teemapealkirjast küll pisut kõrvale,kuid on seotud VAZ-i ostmise ja teenindusega seitsmekümnendatel.
Minu isa, kes oli kogu pealesõja aja traktoristina töötanud, pataka aukirju, mitu töövapruse medalit ja isegi ühe ordeni selle tööga välja teeninud, sai siis lõpuks vahetult enne pensionile minekut 1975. aastal VAZ-2103-e ostuloa.Kuna elasime Lõuna-Eestis, sõitsime öise rongiga, 7500 rubla põuetaskutes, Tallinna.Kadaka tee poe juurde jõudsime mitu tundi enne avamist,kuid ukse taga lookles juba pikk õnnelike autoostjate järjekord.Ilmselt oli kaubajaama saabunud eshelon uute autodega,sest aeg-ajalt sõitsid gonschikud nendega väravast sisse laoplatsile.Meie aga lõdisesime vinge tuule käes ukse taga, kuna oli talv ja parajasti tõi järjekordne tsüklon lund, tuult ja tuisku.
Tubli veerand tundi peale ametlikku avamisaega hakati siis ostjaid 5-e kaupa sisse laskma.Meie saime sooja vist kolmanda grupiga.Kassa juures käis asi kiiresti - ostuluba ja raha letti ning sinna ruumi,kus näidisautod seisid, oma ootama.Seal olid ka need,kes esimestena sisse said,kuigi mõned õnnelikud värsked autoomanikud juba välja sõitsid - järelikult oli see "eliit"mingi teise ukse kaudu juba varem sisse saanud.Paari tunni pärast hakati ka meie hulgast nimesid välja hõikama.
Meieni jõudis järjekord siis,kui väljas hakkas juba hämarduma.Kuna isa tahtis kangesti punast autot saada, pakkusime nurga taga sellele tegelasele,kes meid kutsus, kolmesadat ruublit,et toogu meile ilus ja korralik punane.Ei tea,kas oli summa liiga väike,või oli kord tõepoolest nii kõva,kuid vastus oli,et mingit valikut pole ja saate selle, mis parasjagu valmis on.Isa oli nördinud,sest enne seda toodi ainult potisiniseid ja valgeid, aga meil vedas, sest meie oma oli oliivroheline.Kiiresti kruviti külge kojamehed, peeglid ja raadio(vist lisatasu eest), miilitsamees andis numbrid ning kojusõit võis alata.Kui ära sõitsime oli ukse taga veel ikka järjekord,kuid need vaesekesed pidid ilmselt järgmist päeva ootama jääma.
Oi see oli mõnus - lõhnav uus vaikselt nurruv auto, soe salong,kuigi väljas möllas tuisk, UKV-l ilma kärinata mängiv raadio ja ööpimedust lõikavad topelttuled.Koju jõudsime kesköö paiku.
Kui huvitab, siis Lõuna-Eesti teenindusjaamadest ja hooldusest kunagi hiljem järgmises postituses.
Minu isa, kes oli kogu pealesõja aja traktoristina töötanud, pataka aukirju, mitu töövapruse medalit ja isegi ühe ordeni selle tööga välja teeninud, sai siis lõpuks vahetult enne pensionile minekut 1975. aastal VAZ-2103-e ostuloa.Kuna elasime Lõuna-Eestis, sõitsime öise rongiga, 7500 rubla põuetaskutes, Tallinna.Kadaka tee poe juurde jõudsime mitu tundi enne avamist,kuid ukse taga lookles juba pikk õnnelike autoostjate järjekord.Ilmselt oli kaubajaama saabunud eshelon uute autodega,sest aeg-ajalt sõitsid gonschikud nendega väravast sisse laoplatsile.Meie aga lõdisesime vinge tuule käes ukse taga, kuna oli talv ja parajasti tõi järjekordne tsüklon lund, tuult ja tuisku.
Tubli veerand tundi peale ametlikku avamisaega hakati siis ostjaid 5-e kaupa sisse laskma.Meie saime sooja vist kolmanda grupiga.Kassa juures käis asi kiiresti - ostuluba ja raha letti ning sinna ruumi,kus näidisautod seisid, oma ootama.Seal olid ka need,kes esimestena sisse said,kuigi mõned õnnelikud värsked autoomanikud juba välja sõitsid - järelikult oli see "eliit"mingi teise ukse kaudu juba varem sisse saanud.Paari tunni pärast hakati ka meie hulgast nimesid välja hõikama.
Meieni jõudis järjekord siis,kui väljas hakkas juba hämarduma.Kuna isa tahtis kangesti punast autot saada, pakkusime nurga taga sellele tegelasele,kes meid kutsus, kolmesadat ruublit,et toogu meile ilus ja korralik punane.Ei tea,kas oli summa liiga väike,või oli kord tõepoolest nii kõva,kuid vastus oli,et mingit valikut pole ja saate selle, mis parasjagu valmis on.Isa oli nördinud,sest enne seda toodi ainult potisiniseid ja valgeid, aga meil vedas, sest meie oma oli oliivroheline.Kiiresti kruviti külge kojamehed, peeglid ja raadio(vist lisatasu eest), miilitsamees andis numbrid ning kojusõit võis alata.Kui ära sõitsime oli ukse taga veel ikka järjekord,kuid need vaesekesed pidid ilmselt järgmist päeva ootama jääma.
Oi see oli mõnus - lõhnav uus vaikselt nurruv auto, soe salong,kuigi väljas möllas tuisk, UKV-l ilma kärinata mängiv raadio ja ööpimedust lõikavad topelttuled.Koju jõudsime kesköö paiku.
Kui huvitab, siis Lõuna-Eesti teenindusjaamadest ja hooldusest kunagi hiljem järgmises postituses.