21-03-2013, 11:52 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-03-2013, 13:32 PM ja muutjaks oli heiki.)
Komplketsete kerede teema meenub mulle ka. Tallinnas Kotka tn. 12 kutsekooli sisehoovis tegutses vene ajal väike autotöökoda, VAZ keskuse filiaal. Mäletan kuidas töökoja juhataja värskendas enda 3 aastat vana "null seitset". Oli kusagilt hankinud uue komplektse 2107 kere, millele tõstis ringi vana auto küljest veermiku ja mootori. Kõik muu oli uue kere küljes juba olemas. Vana kere läks ilmselt pärast müüki.
Toorik keresid liikus ka. Ma ise ehitasin ühest rongi ette jäänud Mõigu KEK'i "null viiest" sellisel viisil uue auto. Rong oli tulnud tagant, mootor oli terve aga muud suurt järgi ei olnud. Aasta oli siis 1987 või 88. Uus 2105 kere oli värvitud kuid ilma ühegi muu detailita. Purunenud ja puuduvad asjad hangiti kusagilt, ma ei tea mis kanaleid pidi, aga lõpuks olid kõik vidinad olemas.
1991-92 töötasin Harku järve ääres ühes autotöökojas (Paldiski mnt 122), mille peamine sissetulekuallikas oli pööningutäis erinevate VAZ mudelite plekkdetaile, nii musta krundi all kui haljaid. See oli sel ajal sedavõrd defitsiitne kaup, et rahanumbreid väga ei vaadatud. Plekke käidi suure bussiga Togliattist toomas. Keegi omas isiklikke suhteid tehase direktoriga. Vahetuskaubaks viidi siit videomakke ja muud lääne elektroonikat mida meil siis juba liikus läbi Soome aga Venes oli luksuskaup. Kord isegi tegime iluravi ühele 70.aastate Ford Taunusele, mille Togliatti tehase direktor oli oma pojale Soomest ostnud.
Toorik keresid liikus ka. Ma ise ehitasin ühest rongi ette jäänud Mõigu KEK'i "null viiest" sellisel viisil uue auto. Rong oli tulnud tagant, mootor oli terve aga muud suurt järgi ei olnud. Aasta oli siis 1987 või 88. Uus 2105 kere oli värvitud kuid ilma ühegi muu detailita. Purunenud ja puuduvad asjad hangiti kusagilt, ma ei tea mis kanaleid pidi, aga lõpuks olid kõik vidinad olemas.
1991-92 töötasin Harku järve ääres ühes autotöökojas (Paldiski mnt 122), mille peamine sissetulekuallikas oli pööningutäis erinevate VAZ mudelite plekkdetaile, nii musta krundi all kui haljaid. See oli sel ajal sedavõrd defitsiitne kaup, et rahanumbreid väga ei vaadatud. Plekke käidi suure bussiga Togliattist toomas. Keegi omas isiklikke suhteid tehase direktoriga. Vahetuskaubaks viidi siit videomakke ja muud lääne elektroonikat mida meil siis juba liikus läbi Soome aga Venes oli luksuskaup. Kord isegi tegime iluravi ühele 70.aastate Ford Taunusele, mille Togliatti tehase direktor oli oma pojale Soomest ostnud.