[Mossemees]

Mul olid ka kunagises töökohas valvekoerad. Vahepeal 3, vahepeal 4 tükki. Paar vanemat koera suri vanadussurma, aeg-ajalt sündis kutsikaid, neid sai küla peale laiali jagatud ja vastavalt vajadusele ka omale mõni kasvama jäetud. Esiteks, mina MITTE KUNAGI neid koeri füüsiliselt ei karistanud. Ja mingit eridressuuri nad ka ei saanud. Sellegipoolest olid nad üllatavalt arukad. Näiteks oli mul vaja oma autot remontida. Ajasin masina (öösel) garaaži ja asusin asja kallale. Vahepeal välja värsket õhku hingama minnes avastasin, et kõik 4 koera olid käskimata garaažiukse ees ilusa ringkaitse sisse võtnud: üks otse ukse ees, teine veidi eemal vasakul, kolmas kaugemal ees ja neljas paremal. Seega, tulgu potentsiaalne ründaja mistahes suunast või kasvõi katuselt, ikka satuks ta koera peale.
Teine huvitav juhus oli, kui üks vana koer ära suri. Kaevasin aianurka haua (oma 1,5m sügava), matsin ta maha. Teised koerad nägid seda kõike. Peagi ma avastasin, et peale söötmist üks koer hiilib kogu aeg vaikselt selle aianurga suunas. Hiilisin järele. Ja mis ma nägin - koer kraapis teise koera haua peal paar korda käpaga ja oksendas. Seega: nii nagu inimesed viivad lahkunud sõprade hauale lilli (kuna need neile meeldivad), viis koer surnud kaaslase hauale seda, mis talle meeldis - toitu.