[karel]

Minult kah väike lugu või tähelepanek.
Elasid minu vanaema juures koos koer ja kass. Vanaisa oli juba mõned aastad manalamees ja varsti läks vanaemagi talle järele. Kodutalu jäi tühjaks. Sinna jäid vaid koer ja kass. Kumbki neist polnud enam esimeses nooruses ning aastate jooksul olid nad täitsa hästi omavahel läbi saama hakanud. Eks seda majakest hakkasid vanemad küll renoveerima, aga toona püsivalt seal keegi kohapeal ei elanud. Küll käidi iga päev lemmikutele süüa viimas. Ükspäev läksime samuti maja juurde. Koer oli hoovipeal, aga kassi ei paistnud kusagilt. Kui autost välja hakkasime tulema, siis koer vaatas meid, vaatas kusagile kaugemale põllu poole ja pani siis sinnapoole jooksma. Tuli välja, et kass oli kaugel heinamaa veerel ajamas oma kassiasju, ega märganudki, et peremees koju jõudnud. Koer lidus siis tema juurde ja hetke pärast jooksid nad juba kassiga koos kodu poole. Minuarust annab see tunnustust, et ka loomamõistus võib ulatuda natuke kaugemale kui vaid instinktid ja pavlovi refleks, mille alusel oleks koera pidanud koheselt tõmbama sinnapoole, kuspoolt kõhu täis saab ja kõrvatagant sügamist. Märkimist väärib, et koer teadis täpselt, kus kass liigub. Pani tähele, et kõuts ei märganud meie saabumist ja seepeale võttis vastu altruistliku otsuse, et tuleb sõpra kutsuma minna.