[Mossemees]

Nondest eelpoolmainitud valvekoertest võib veel palju lugusid kirjutada. Ei möödunud ühtegi vahetust, mil nendega midagi naljakat poleks juhtunud. Üks eriti meeldejääv lugu aga on selline. Käisin tööle Žiguli 011-ga, kotid-kompsud vajaliku kraamiga tõstsin parempoolse esiistme ette ja -peale. Oma söögikraam, siis veel kott muu vajaliku kraamiga (väike telekas, käsiprožektor ja muu pudi-padi) ja istme peal oli alati ka kotike hea-paremaga koerte jaoks. Eks ikka kodus jääb üht-teist toidukraami üle ja selle asemel, et sel hapuks minna lasta ja siis ära visata, eelistasin selle koertele viia. Nädalavahetustel, kui tööle läksin, sõitsin autoga kohe territooriumile sisse, koerad olid ka ketist lahti. Kui ma autost asju välja võtma hakkasin, olid nemadki platsis, nuusutasid, ninad pikas ja teadsid, et seal on neilegi midagi. Tavaliselt ma jätsin koerte kraami algul autosse (kui ilm just väga palav polnud) ja andsin neile veidi hiljem kätte. Ja siis ükskord lähen välja, et "nänni" jagama hakata, ja vaatan: Lessil juba kotike hambus, sisu välja puistatud, midagi tõmbab käpaga enda ette, osa jagab teistele... No olgu, selles jagamises poleks veel midagi väga imelikku, aga kuidas ta küll autoukse lahti sai? Oleks siis autoks veel mõni Uazik või Mosse 400, et vajuta vaid käpaga ukselink alla. Aga uks, mille ma enne olin korralikult kinni löönud, igatahes praokil oli, käpa- ega küünejälgi värvil polnud. Küllap siis pidi lingi ninaga kuidagi üles lükkama. Muud loogilist seletust asjale pole.

Veel üks juhtum. Üks koertest oli ennast kõrva tagant kuidagi katki teinud. Haav kippus mädanema minema, ma siis ikka puhastasin seda ja määrisin kodust kaasa võetud briljantrohelist peale. Lasin ülemusel vet. apteegist ka ühe spetsiaalse pealepihustatava rohu tuua. Kutsusin koera ikka aeg-ajalt enda juurde, et Kuki, paneme rohtu! Ja Kuki tuli. Tõmbas küll silmad naljakalt kissi, kui ma haava peale seda vurtsu lasin, aga ei rabelenud ega teinud häältki, iga kord lasi ilusasti ennast arstida. Ja siis kord talve hakul, kui lombid olid juba jäätunud, õnnestus mul endal üsna õnnetult kukkuda. Peopesa oli korralikult marraskil. Pesin käe puhtaks ja mõtlesin, et peaks igaks juhuks ikka midagi peale ka panema. Võtsin siis kapist selle koera rohu, et kui kõlbab koerale, kõlbab omale kah, kuigi peale oli kirjutatud, et ainult veterinaarseks otstarbeks. No mida see inimenegi muud on kui üks omamoodi loom. Ja kui ma seda siis enda haava peale lasin, ma lausa röögatasin ja peaaegu oleks piss püksi tulnud: NII kibe ja kipitav kraam oli! Aga koer kannatas ära ega teinud piuksugi...