13-09-2013, 09:05 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-09-2013, 09:08 AM ja muutjaks oli v6sa.)
(13-09-2013, 00:15 AM)Marko Kirjutas: Pidurivedelikuga sama asi aga seep tundub kuidagi ohutum.
Justnimelt: tundub.

Enamus põllumehele müüdavatest kemikaalidest on vaid hale vari toona dzungli tapmiseks kasutatud kaubast. Isegi kolepahamürk RoundUp sisaldab toimeainet glüfosaati vaid 360 g/l... Poes müüdav kaup on sellest omakorda lahjem - kanged kaubad saab vaid valge kaardi (Taimekaitsetöötaja tunnistus) omanik.
Naat on indikaatortaim, mis näitab vähest kasutust ja toitainete liiga. Naat ei talu pidevat niitmist ja ei armasta otsest päikesevalgust. Külvates naadinuhtlusega kohale niitmist taluvaid kultuure ja pidevalt niites kaob naat kiiresti. Ning taandub vaid selleks, et maad hooletusse jättes kohe tagasi tulla.
Kõiki herbitsiide tuleb kasutada õigel ajal: liiga vara pole veel midagi hävitada ja õitsemaminekul ei ole enam toimet, kuna taim on juba lõpetanud kasvamise. Tavaline viga on see, et lastakse taim üle kasvada ja siis minnakse töötlema. Tulemus peabki nii toimetades kesiseks jääma.
Rusikareegel, millega väga mööda ei pane: kolmas leht on piisav alustamiseks, õienuppude ilmumisel on hilja.
Pestitsiididijääke (see on üldnimetaja taimekaitsekeemiale) on Eestist leitud üksikutest kohtadest, nagu kirjas EESTI MAAELU ARENGUKAVA 2007-2013 2. TELJE PÜSIHINDAMISARUANNE 2012. AASTA KOHTA (HOIATUS: 516 lk kohati küsitavaid väiteid sisaldavat teksti).
Ma olen kaugel sellest, et väita pestitsiide ohututeks. Aga mõistlikult ja vastavalt juhendile toimides pruukides on oht keskkonnale väike.

Iseenesest ei ole ju ka diiselkütus, madala või kõrge pH-ga pesuainejääk või värvijääke sisaldav lahusti taime seisukohast muu, kui mürk. Sest taim reageerib sellele solvumisega, mis lõpeb surmaga. Ning keskkonna seisukohast ei ole suurt vahet, kas sinna satub liiter diiselkütust, liiter lahustit või liiter glüfosaadilahust - ühtviisi laiali lähevad kõik, ühtviisi letaalne on mõju ikka. Lihtsalt toimespekter (tapetavate nimekiri) on erinev.
Mitmeaastasi umbrohtusid tuleb töödelda järjepidevalt! Ühe aastaga ei pruugi surra kogu juur, vaid ainult selleaastane maapealne osa - see on nende ellujäämise pant. Ning ei tohi unsutada seda, et üks taim annab sadu kuni tuhandeid seemneid, mis säilitavad mullas idanemisvõime aastaid (mõned, näiteks puju, ka aastakümneid). Sestap tundubki, et kasvab sama taim - ei pruugi. Lihtsalt tapetud eellase koha võtab üle värske veri.
