[mlsluik]

Nägi üks väike poiss kord, kuidas tädi vändaga kaevust vett võttis. Kaev oli katusega ja ka võll koos ketiga oli katuse all, vänt ulatus külje pealt välja. Poiss vaatas, vaatas ja ütles: \"Tädi väntab kutsu kuuti käima\".

Eile kulgesin rahulikult mööda tartumaa metsavaheteed kui silmapiirilt hakkas paistma talu. See mis varsti juhtuma hakkas oli ühtlasi hirmnaljakas kuid samas brutaalne.
Õhtune aeg, mammi väntas kaevust vett üles, ise suht napis riietuses. Saun oli kohe kaevu kõrval ja eks sauna see vesi pidigi algselt minema. Saatus tahtis aga teisiti. Maja kõrvalt läks mööda tee mida mööda ma siis tühikäigul veeresin. Vaikselt, nagu hiiliks kuhugi. Tegelikult olin lihtsalt lootusetult eksinud.... Ämber oli juba peaaegu vist üles vändatud kui mammi mind märkas ja suurest ähmist sahmerdama hakkas, kummardas et maast rätikut võtta ning suures sabinas läks vist ämbritäis vett täitsa meelest ära, mis endiselt nööri otsas rippus ja nüüd tagasi kaevupoole liikuma hakkas.... Noo teate, see vänt nüpeldas vanamemme ikka korralikult, mõtlesin juba et ei tea kas üldse eluvaim sisse jääb. Aga jäi, ajas end kuidagi püsti ja komberdas kiirustades minema. Selle talu juurest jäi õige teeotsa küsimine igatahes vahele, õige pea leidsin selle isegi. Pisarad olid veel tükk aega silmis, ei teagi kas naerust või kaastundest... Elu on ikka seiklus.